Nädala juubilar RALF R. PARVE 65

Kuna ta oli olnud aastail 1992-1995 Riigikogu liige (Kuningriiklaste fraktsioon), oli tal kindel lootus riigikogulase kõrgele pensionile, mis pidi turgutama tema elu pärast pikka vaevlemist nõukogudeaegse humanitaarse raadiotöötaja ja naljamehe kesisel rahakotil. Riigikogu pensionäri rõõmu jätkus tal paraku vaid mõneks kuuks. Ostmata jäid auto, tegemata Itaalia-reis ja suureks sirgunud lapsedki, kes algaval eluteel alles oma kohta otsisid, jäid isa toetusest ilma. Vaid aknad said Mustamäe-kodus vahetatud ja vanaisaks jõudis ta ka saada vahetult enne minekut...

Siit moraal: inimesed, ärge lootke tulevikule, elage täna! Usun, et vähemalt Ralf R ise kinnitaks seda üleskutset samamoodi temale omase innukusega!

Ralf R oli erakordne erakonnakaaslane - ta ei tülitsenud mitte kunagi mitte kellegagi. Kuningriiklaste lagunemise järel Keskerakonnaga ühinedes oli ta tegus, truu ja optimistlik tegelane, kellega suhtlemine oli puhas rõõm. Piinlik oli tema kõrval olla halb. Minu meelest on Keskerakonna elu - meie, tema töökaaslaste ja sõprade elu, ning terve Eesti poliitika ilma Ralfita palju tühjem! Tema poliitilised följetonid ja humoorikad ajalooesseed on ajas osutunud asendamatuiks, me ei näe talle võrdväärset järgijat.

See on jälle üks neist  paratamatutest paradoksidest, nagu neid elus ikka tuleb.

Ralfi elurõõm ja madal sotsiaalne valulävi olid omadused, mille järele tunneme täna meie tagurlikus ja edenematus olustikus suurt puudust. Inimesed on muutunud küünilisemaks; kui kaaslasel läheb halvasti, ei pööra meist paljud peadki, et mitte lasta kedagi teist oma sasipundardega meie endi kinnisesse murede maailma.

Ralf R oli oma tagasihoidlikkusele vaatamata pidevalt aktsioonis ühiskonnaaktivist. Olles kutsumuselt kirja-  ja jutumees, valis ta omariikluse ajal erakonnaks Kuningriiklased, ja kui nende aeg poliitikas läbi sai, tuli ta Keskerakonda.

Miks just selline valik? Sest ta oli loomult õiglane inimene. Tema naljugi läbis selge ühiskonnatunnetus. Keegi ei tunne ega mäleta Ralfi ükskõikse ega tuimana. Inimesed, kes teda nüüd hiljem on meenutanud, rõhutavad, et Ralf R oli eelkõige aus - nii erakondlase kui ka tavalise inimesena. Ta orienteerus professionaalselt sündmustes, nii olnutes kui ka olevates, seistes oma truul moel meie riigi kodanike õiguste ja väärikuse eest. 

Ükskõik kui kaugele tagasi ka mõelda, ei nähtud Ralfi kunagi pessimistlikuna. Ka haiglast viimsel päeval helistades muretses ta, et tema asjad jäid nüüd laokile, aga kohe, kui ta välja saab,  teeb ta need ära. Optimism ja heatahtlik naer olid asjad, mis eristasid teda paljudest meie kaasaegsetest, nii elus kui ka poliitikas.

Ta oli kolleeg ja sõber, kes veel küpsetes aastateski säilitas siiruse, hasardi ja uudishimu, kes vaimustus õnnestunud kirjatüki  või lihtsalt mõne hea ütlemise peale ning kellest me nägime alati ainult tema päikeselist ja naeratavat poolt. Vaid ühe erandiga - eksisteeris üks naisfuuria, keda nähes või ainuüksi kelle häältki kuuldes läks Ralf R endast välja ja üritas peitu pugeda, sest ta pidas toda pahatahtlikku naisolevust vampiiriks ja hoiatas kõiki teisigi ohu eest. Ja ennäe, täna, aastaid hiljem tuleb tunnistada, et Ralfil oligi õigus - nüüd usuvad sama näite põhjal vampiiride olemasolusse juba paljud mõistlikud inimesed! Kahjuks ei saa siinkohal rohkem avaldada, kuid - sapienti sat - targale piisab  vähesest.

Kõige tähtsam aga oli Ralfile perekond ja kolm last. Tema isa, kirjanik Ralf Parve, kelle eest ta pärast ema, kirjanik Lilli Prometi surma väga hoolitses, lahkus just selle lehenumbri ja selle juubeliloo ettevalmistamise ajal 91-aastasena  2. mail. Kirjanikepere elas üle poole sajandi Nõmme kodus, kus möödus Parve-juuniori väga vaimne lapsepõlv.

Ralf-juuniori viis raske haigushoog  61-aastaselt. Lõplik lahkumine pea päevapealt on lähedastele karm katsumus. Teadasaamine uuest reaalsusest on alati šokk. Sellest saavad täie valuga aru vaid need, kes seda omal nahal kogenud.

 Kuid tuleb välja, et ühiskonnas on mõnel inimesel olnud koht, mis jääb pärast teda tühjaks. On siiski asendamatuid - kes ütles, et ei ole???

URMI REINDE

Jaga |