Hüljatud põlvkond

Einar Hirv,      13. november 2002


Verevas loojangus väsinult laskume Elumäe taha, pensionit kindlustama tormavaid noori jättes maha…

Pensioni II sambaga liitumine oli viimastel päevadel väga tormiline. Pankurid hõõrusid käsi, valitsuse kulm oli kipras. Puuduvad sajad miljonid. Anvar Samost ja Kalle Muuli oma raadiosaates "Olukorrast riigis" küll lubasid, et praeguste pensionäride pensioneid ei hakata vähendama. Jätsid aga targu ütlemata, et tuntavale pensionitõusule pole ka mõtet loota. Hurjutasid vaid härra Savisaart, kes ostvat meie hääli 40 krooni eest kuus. Meie, teise Eesti pensionärid, oleme ka selle eest tänulikud, sest nüüd aetakse meid sunniviisiliselt korteriühistutesse, nagu omal ajal kolhoosi. Ainult selle vahega, et peale peame ka veel maksma.
Lööks isegi tantsu selle II samba ümber, sest I samba ümber lamame maas ja ahmime õhku. Sünniaasta ei tule järele, jääb Esimese Vabariigi lõppu. Nii tulebki jääda kõrvaltvaataja rolli.
Pensionisambaga liitumise ja selle helge hetke saabumise vahele, mil on võimalik asuda teenitud raha kulutama kuskil lõunamere saartel, jääb kogu tööinimese Elu. Sinna vahele mahub oi kui palju! Sinna peab mahtuma kindel töökoht ja hea tasu, mis peab säiluma lähemad 20-30 aastat. Sealt peab tasuma ka korteri või maja ostuks tehtud laenud. Pead kasvatama lapsed. Või polegi neid enam vaja? Iga päev pead tõestama, et oled oma erialal parim, muidu saad kinga. Töökoha säilimise nimel pead taluma kõik tööandja kapriisid, vahel ka solvangud ja ikka naeratades. Kui sa oled kõigele sellele vastu pidanud ja sind pole varem vallandatud või pole haigus kallale tulnud või pole ka langenud aidsi, narkomaania, joomarluse võrku, või lihtsalt vaeseomaks pekstud koduukse ees - siis jõuad sa pensioni tuleku päeva ära oodata. Jääd ilma armastatud tööst. Vaatad enda ümber ja näed: ema, isa, kõik su sugulased on lahkunud Elumäe taha ja sa ise oled ninaga vastu teispoolsuse ekraani…
Siis mõistad sa meid - tänaseid Eesti pensionäre, kes ei aja taga rikkust ega vara, vaid tahavad ära elada Looja poolt antud päevad. Siis taipad, et meie ei olnud sotsiaalabisaajad, vaid Eesti riik oleks olnud kohustatud kindlustama meile inimväärse elu.

Seniks aga - jõudu tööle!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)