Eesti ja Venemaa

ENN ANUPÕLD,      23. veebruar 2005


Eesti president Arnold Rüütel, kelle kaaskonda ma kuulusin, lendas Moskvasse Helsingi kaudu. Vantaa lennuväljal oli tihe lumetorm. Olime sunnitud lennukis istuma ligi tund aega, lennukit puhastati jäätõrjevahenditega. Moskvasse jõudsime kolmveerand tundi ajagraafikust maas. President lendas kohtuma vene õigeusukiriku patriarhi Aleksius II-ga ning vastu võtma Õigeusklike Rahvaste Ühtsuse Rahvusvahelise Fondi preemiat.
Presidendil oli tähelepanuväärne roll Eesti kahe õigeusu kiriku kogukonna – Konstantinoopoli ja Moskva lepitamisel. Kuid kõige tähtsam oli enne reisile minekut saadud kinnitus kohtumise kohta Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Seda mitteametlikult, patriarhi osavõtul.
Selles varahommikus Vandaal oli midagi sümboolset. Eesti ja Venemaa poliitilised suhted on püsinud jäistena aastaid, ametlikke tippkohtumisi pole toimunud üle kümne aasta. Eelmisel korral käis Moskvas president Lennart Meri kohtumas Boris Jeltsiniga ning kirjutas 1994. aasta juulis alla kokkuleppele Vene vägede väljaviimise kohta Eestist.
Läti ja Leedu presidendid Vika-Freiberga ja Adamkus olid juba tükk aega tagasi nobedad kohtuma suure idanaabri tippjuhiga. Kas oli president hiljaks jäämas, samamoodi kui Finnairi lennuk raskete ilmastikutingimuste tõttu?

Aastasadadega väljakujunenud Kremli välispoliitiline praktika peab sisaldama kahte elementaarset reeglit. Tähtsate asjade üle otsustavad vaid tsaarid – alles seejärel asuvad askeldama sekretärid. Ja pisematel tuleb tulla esimesena Moskvasse. Eesti on saatnud Moskvasse korduvalt ministri tasemel ametimehi. Nad on kohtunud oma ametivendadega. Ühtegi mõlemapoolset probleemi pole suudetud lahendada.
President Pätsi ametikett on peidus Kremli kullakambris, Tartu Ülikooli varad Voronezhis, piirilepe allkirjastamata. Eesti välispoliitika formeerijad kinnitavad, et Eesti on teinud kõikvõimaliku ja näitavad näpuga itta. Täna, Euroopa Liidu ja NATO liikmena on hellitatud lootust, et küll Brüssel hoiab liidu ühise Vene-poliitika raames korras ka Vene-Eesti suhted.
Tõsiasjaks on aga see, et ELil ei olegi veel ühist ja toimivat Venemaa-poliitikat. Ja pole seda näha lähiaastatelgi. Suurtel ELi riikidel Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalial on oma suhted Venemaaga erineval tasemel juba välja kujunenud. Igaüks neist peab silmas oma riiklikke ja rahvuslikke huve.

Praeguses infoühiskonnas võiks võtta õppust Soome presidendilt Urho Kaleva Kekkonenilt. Meenutades, et aeg-ajalt sarjatakse juhtpoliitikuid nende Moskva-visiitide pärast pea samade sõnadega kui Soomes 1940.–1950. aastatel Kekkoneni.
Pisikesel riigil on raske taluda endise suure kodumaa vähimatki põlglikku suhtumist. Ajalooline mälu pole lühike, see püsib aastasadu.
Meie mälu on soomlastega sarnane. Ikka ja jälle on tulnud oht ning häving idast. Väikese Eesti pääsemine ajaloo veskikivide vahelt, rahva ning keele säilimine ligi tuhande aasta jooksul on sundinud muganduma nii olude kui vallutajatega. Saksa mõõgavendade, taanlaste, poolakate, rootslaste, venelaste, balti parunite ning Hitleri natsidega.

Alatasa on meid müüdud ja vahetatud. See kõik on eestlastel püsivalt meeles. Seetõttu on paljudele vastumeelne, et ajaloolased on asunud purustama pühasid müüte. Alguse tegi Martti Turtola raamatuga Konstantin Pätsist. Seejärel on uue vaatenurga alt käsitletud sõjaeelseid aastaid, 1934. aasta Pätsi ja Laidoneri riigipööret ja parlamentaarse ajajärgu lõppemist. Käsitletud on okupatsiooniaastaid, küüditamisi. Äsja ilmus Eesti tipp-poliitikult Edgar Savisaarelt massiivne "Peaministri" raamat.
Tema tõlgitseb Eesti ohuaastaid 1990–1992, taasiseseisvumise tagamaid. Raamatus on rohkesti dokumente ja fotosid. Sündmuste tõlgendused on loomulikult autoripoolsed. Iseseisvusel on ikka mitu isa. Diskussioon jätkub. Vaieldakse vabadussamba püstitamise ja selle asukoha üle, Tartu rahu teemal, Teise maailmasõja ja eestlaste osa üle selles sõjas, president Rüütli Moskva-sõidu, tema kohtumise üle Putiniga ja kutse üle tulla 9. mail Moskvasse tähistama Teise maailmasõja lõppu. Kas minna? Mis tingimustel? Või ei peaks minema?
Kaardid lõi segi Läti presidendi teade Moskvasse minekust. Balti ühisrinne ei toiminud selleski küsimuses. Nagu oli see ka 1920.–1930. aastatel. Oma pitseri jätab valiku tegemisele see, et suure sõja lõppemine tähendas Eestile taas uue okupatsiooni algust, orjastamist ja küüditamisi.

Eesti saatuses on põhiliselt süüdistatud Stalini ja Molotov-Ribbentropi salapakti mõjusfääride jaotamise kohta. Mil viisil aga jagasid sõjajärgset Euroopat Stalin, Churchill ja Roosevelt üheskoos Teheranis ning Jaltas, on äratanud vähest tähelepanu. Soomet ei okupeeritud, Soome võitles. Churchilli tehtud ettepaneku iseseisvuse tagasiandmise kohta väikestele Balti riikidele tõrjus Stalin sõnadega: "Ei kõlba, neil polnud isegi autonoomiat." Ja suured demokraatiad unustasid praktikas Balti riigid pooleks sajandiks. Paar korda aastas vaid peeti pidukõnesid ja aasta lõpus anti lubadusi kasutada pankadesse külmutatud Balti riikide kulda.
Tänapäeval pole erilist vahet, millised lääneriigid tunnustasid NLiidu okupatsiooni de jure või de facto. Suurtel on alalõpmata ajada veidi suuremaid asju. Nii kui praegugi.
Vana riigimees Urho Kaleva Kekkonen on tõdenud, et väikestel riikidel on mõistlik kaaluda oma energiavarusid ja võimaluse korral neidki faktoreid, mis ei sõltu kuidagi väikeste tahtmisest. Selline on poliitiline realism ja see pole kunagi eriti vaimustanud aatelisi isamaalasi.
Esineb meilgi selliseid tundepuhanguid. Petseri ja Narva-tagused külad tagasi võtta. Enamik vastutustundelistest poliitikutest ja rahvast suudavad siiski arvestada tänapäevaste poliitiliste realiteetidega.

Nende vaidluste taustal toimub lähenevate valimistega seoses rindejoonte määratlemine. Tänavu oktoobris viiakse läbi kohaliku võimu, tuleval aastal presidendi ja 2007. aastal parlamendi valimised. Praeguse valitsuskoalitsiooni lubadus presidendi otsevalimise kohta on takerdunud parlamendimenetlusse. Käisest tõmmatakse välja vanu kulunud kaarte, mis tõid hääli 1990. aastate algul.
Kolmele väiksemale parlamendierakonnale kujunevad valimised värskemate arvamusuuringute kohaselt saatuse küsimuseks. Kas ületatakse 5%-ne valimiskünnis? Sellises olukorras aetakse segi sise- ja välispoliitilised küsimused, neist sepistatakse valimisrelvi. Nagu kõikjal mujalgi. Meilgi ennustatakse kohvipaksult – kas president on huvitatud teisest ametiajast? Kui mitte, siis kellest saab president?

Pole mingit kahtlust, et Rüütli ja Putini kohtumine on pärast pikka kurtuseperioodi tähelepanuväärne avang. Kuigi viimastel nädalatel on Moskvast tulnud erisuguseid ja üllatavaid tõlgendusi, on õhus tunda lootust. Riigijuhid on lõppude lõpuks kohtunud ja pikalt vestelnud. Venemaa välisministrit oodatakse kevadel Tallinna alla kirjutama kahe maa vahelist piirilepingut. Putin on vastu võtnud Eesti presidendi küllakutse. Vene poolel kokku pandud riikidevahelisi suhteid käsitleva deklaratsiooni sisu arutatakse kõrgete ametimeeste tasemel. Selle vajalikkuse ja päevakohasuse suhtes ollakse suurtel eriarvamustel. Eks aeg näita. Suhtumisest, poliitilisest tahtest ja läbirääkimisoskustest sõltub mõlemaid osapooli rahuldav tulemus.

Osavõtust maikuu mälestuspidustustest on juba teatanud Chirac, Berlusconi, Schröder, Blair ja teised. Euroopas ei mõistetaks, kui sellest seltskonnast puuduksid sõltumatute Balti riikide presidendid. Tähistatakse ju sõja lõppemist, milles langes kümneid tuhandeid eestlasi nii liitlaste kui Saksa poolel.
Ajalugu on tähtis ja seda ei tohi unustada, kuid elada ei saa üksnes minevikus. Eriti meie, iseseisva Eesti inimesed. Mingem edasi. Ja tähistagem väärikalt Eesti iseseisvuspäeva – väikese rahva suurt pidupäeva.

Lühendatult Põhja-Soome ajalehest Kaleva

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)