Miks vabariik kultuuritegijad hätta jättis?

ANNE RATMAN,      24. märts 2004


Kui kuulen raadios laulvat Helgi Sallot, siis kerkib tahtmatult küsimus, miks ta küll mängib sellist osa nagu Alma seriaalis "Õnne 13". Kas tõesti pole Eestis talle kohasemat rakendust? Paljud meie kultuuriinimesed elavad koos rahvaga suhtelises vaesuses.

Kui kuulen raadios laulvat Helgi Sallot, siis kerkib tahtmatult küsimus, miks ta küll mängib sellist osa nagu Alma seriaalis "Õnne 13". Kas tõesti pole Eestis talle kohasemat rakendust? Kas kultuuriministrid, kes kõik vahepeal ametis on olnud, ei peaks mõtlema ka kultuuriinimeste heaolule? Meie lauljad, heliloojad, näitlejad, literaadid ja kõik teised loomeinimesed, kes meile kunagi nii palju toredaid elamusi on pakkunud, elavad ju samuti täna suhtelises vaesuses. Oleme jätnud oma laulikud sinnapaika, poliitika tõmbetuule kätte, vääritutele söödaks.

Kultuuriinimesed elavad õhust ja armastusest

Teadagi on kunstiinimesed väga ebapraktilised, elavad suuremalt jaolt õhust ja armastusest. Kuidas neid meie liiga materiaalseks muutunud elu muserdab, pole vist vaja selgitada, kui meenutame, kuidas lahkusid üksteise järel liiga noorelt Aare Laanemets, Mati Nuude, Lembit Sibul, Evald Hermaküla, Rudolf Rimmel, Lepo Sumera, Raimo Kangro. Keegi neist oli töötu, keegi sundüürnik, keegi pensionär …
"Õnne 13" on populaarne tükk küll. Ida-Virumaal, muide, vaatavad seda suure huviga ka vene rahvusest inimesed. Kõigil oleks tore teada, kuidas Helgi Sallo omal ajal Pipi Pikksukka mängis, kellena ta oli vist ületamatu terves maailmas.
Ja milline operetikuninganna ta oli! Milliseid laule ta estraadilaval laulis! Sallo laul kõlas kellukesena, tema hääl helises nii omapäraselt, et teist sarnast ei olnud. Sallo südamest tuli hingestatud muusika, mis ongi tegelikult esitaja suurim väärtus. Hingestatus teeb looja ja laulja rahva hulgas armastatuks. Paljud mäletavad veel, kui populaarne oli ajakirjanik Andres Vihalemma saade "Horoskoop" Eesti Televisioonis 1960. aastate lõpus. Seal kõlanud lauludel võiks raadio- ja teletegijad sagedamini kosta lasta ja lauljatele iga loo eest honorari maksta. Väärilist honorari. Rusuv on vaadata, kuidas need heliloojad, kelle laule tänaseni lauldakse, praegu meie rikkas riigis, kus igal võimuril ja tema kabajantsikul on kopsakad sissetulekud, peavad piskuga läbi ajama, ellujäämiseks end alandama.

Kas Sallo jääb meelde Almana või kuningannana?

Kuigi Helgi Sallo ise ütleb, et tal pole sugugi piinlik mängida Almat väikelinna Õnne tänavast, nimetades selliseid rolle "väikesteks klimbikesteks", sooviksid paljud inimesed, et ta ilmuks meie ette kord veel (opereti)kuninganna või mõne muu kuulsa rolli esitajana. Samuti ootame, et temast tehtaks pikem asjatundlik raadiosaade või telefilm, miks mitte ka raamat. Mitte mingil tingimusel ei tohiks ta sattuda mõne noorukese ennast täis saatejuhi nõmedasse saatesse, nagu me neid lademes ekraanil näeme.
Sallo laulud võiksid säilida CD-l või kassetil, et saaksime veel kord osa tema kaunist häälest, ja saaksid ka noored inimesed. Sama tuleks teha Uno Loobi ja Georg Otsa, Veera Neluse jt meie endiste lemmikutega, et noor põlvkondki teaks ja kuuleks, et eesti muusika hiljutises ajaloos leidub ka muud kui ainult hingetappev kitsh. Et noored aduksid, mida vanem põlvkond väärt on.
Pressi jälgides jääb mulje, et noortesse sisendatakse teadlikult sallimatust ja patoloogilist viha vanema generatsiooni - omaenda ema-isa, vanaemade ja vanaisade vastu. Jälle loed mõnest kirjatükist, et "nad kõik on meie turjal", kuigi tegelikus elus on tihtipeale lausa vastupidi, vanaema toetab oma "suurest sissetulekust" last ja lapselastki. Imestad, kuidas kogu aeg tehakse seaduste muudatuste muudatusi selles suunas, et pensionärid rutem eest kaoksid, muidu pistavad nad trendikate supertulud nahka.

Kuidas kroonida rahva lemmikute pead!

Miks ei jätku presidendi aurahasid rinda nendele tõeliselt kauni elutöö teinud inimestele, keda tõesti peaksime ametlikult tunnustama ja kelle taskust puuduvad need miljonid, mis oleksid seal olnud, kui neil olnuks õnne elada-laulda-luua vabas maailmas? Kõik nad vääriksid ammu tunnustust kõrgemal tasemel. Miks ei torka kellelegi aurahanimekirjade koostajaist pähe, et vajaliku missiooniga algust teha? Kui vahepeal oligi kombeks, et medalid ja muu kuulub ainult pseudotegevusele ja ameerika-ahvlusele, siis Rüütlist ja tema meeskonnast tahaks teisiti arvata. Kummardus presidendiproua ees, Ingrid Rüütel on suutnud kogu Eesti elupilti tüki maad vaimsemaks muuta. Teeksin omalt poolt ettepaneku, et nüüd tuleks tal asuda ka selliste inimeste heaolu eest seisma nagu meie imelised kunstiinimesed. Nad väärivad ühiskonna tänu. Presidendipaar peaks enda kätte ohjad võtma ka siin.
Ja teie, kes te olete kesknoored või noorisamaalased või sotsmõõdukad või kes, teiegi hulgas on nii palju arukaid inimesi, näidake eeskuju, näidake, et oskate austada vanemat põlvkonda. Kui tahate, et teisse mõnekümne aasta pärast, kui ise hallpead olete, austavalt suhtutakse, siis tuleb täna austada neid, kes on teid suureks kasvatanud ja ellu saatnud, ise paljust loobudes. Lööge kaasa elu ja inimkonda arendavates üritustes, ärge piirduge ainult poliitikaga, oma maine loomisega. Parim kiitus ja tänu tuleb neilt, kelle eest olete hoolitsenud, lugupeetavad poliitikud.

Rusuv on vaadata, kuidas need heliloojad, kelle laule tänaseni lauldakse, praegu meie rikkas riigis, kus igal võimuril ja tema kabajantsikul on kopsakad sissetulekud, peavad piskuga läbi ajama ja ellujäämiseks end alandama.

Miks lahkusid üksteise järel liiga noorelt Aare Laanemets, Mati Nuude, Lembit Sibul, Evald Hermaküla, Rudolf Rimmel, Lepo Sumera, Raimo Kangro. Keegi neist oli töötu, keegi sundüürnik, keegi pensionär …

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)