Tahaksin loota eesti noortele

H. R.,      24. september 2003


Kesknädalale saatis kirja 91aastane H. R. Sauelt, kes palus oma nime mitte avaldada, sest "mis nii vanal inimesel veel eluasjade kohta arvata on ja kellel sellega ikka asja peaks olema". Otsustasime tema mõtted siiski avaldada. Eriti kurtis proua H. R. seeüle, et lugedes hoolega meie juba mõnda aega pidevalt ilmunud noorteveergu, ei leia ta kahjuks sealt uusi ideid ega ettepanekuid Eesti elu paremaks muutmiseks. Kuidas tänapäeva noored uutelt mõtetelt nii vaesed on, küsib naine, kellel varsti elatud peaaegu sajand.

Mäletan tähtsaid päevi praeguse vabariigi algusest. Pika Hermanni torni tõmmati meie lipp, ja oli veel teisi lootust täis sündmusi, Balti kett jm. Kõigele elasin kaasa. Sellest ajast jälgin igapäevaelu nagu paljud teised, kuid ei näe loodetud lootuste täitumist. Ega pensionäripõlv ei rahulda, kui pole enam õiget tööd, kui jõud kahaneb, kui palju sugulasi-sõpru on juba lahkunud.

Teadlased räägivad, midagi ei muutu

Olen lihtne ja tavaline kodanik. Kuid ikka kuulan-vaatan, mida praegusest Eesti Vabariigist arvavad ajakirjanduses ja televisioonis sotsioloogid, politoloogid jt teadlased. Päevalehes võtab sageli sõna Rein Ruutsoo. Arutatakse juhtide tegevust ja lõpuks jääb ikkagi kõlama seisukoht, et valitsus pole veel jõudnud kindlale alusele. Kannatajaks jääb lihtrahvas. Võiksin ütelda, et meie valitsejate suurel osal puudub intelligents.
Kui Eesti sai vabaduse kätte, hakati kohe lahmides lammutama. Kõige rohkem kannatas põllumajandus, eestlaste kui rahva alustugi. Kahju. Eelmine Eesti Wabariik tugines peamiselt talupoja töökusele, üle maa olid põllud haritud. Taludesse jõuti muretseda põllutööriistu ja tõukarja. Talupoeg toitis oma maa elanikke ja tootis ka ekspordiks.
Talupojaseisusest põlvneb meie kultuuri aluspõhi. Peamiselt kõik luuletajad, kui kooliõpikust vaadata, on sündinud maal, samuti heliloojad - Mart Saar, Tobias, Kappide pere jne. Linn ei paku ju elamusi. Minu isakodus oli alati mõni muusikariist, inimesed tegid kodus ise muusikat ja lastele õpetati edasi. Nüüd võtab televisioon isetegevuse ära. Hommikumuusika kell 6.10 algab ameerikaliku rokiga, kogu "Terevisiooni" muusika on sama - haruharva mõni eesti esineja. Kas muusika mõiste on muutunud?

Ettevõtted ei nõua täpsust

Olen töötanud raamatupidajana. Sellest ajast on minule jäänud külge täpsusepisik. Täpsus praeguse aja ettevõtetes puudub. Minul on kahju mehest (Avo Viiol - toim), kes langes süsteemi puudumise ohvriks, mistõttu sai omastada kultuurkapitali raha suures summas. Kuidas raamatupidaja ei nõudnud aasta või kauemgi temalt finantsetegevuse aruannet? See oli juhtum, kus kultuuriminister Signe Kivi tagasi astus. Finantsalaseid rikkumisi on rohkemgi kuulda olnud. Raamatupidamises puudub selgus. Miljonid kuluvad siia ja sinna. Kuid räägitakse kokkuhoiust.

Eesti keel ja eesti meel

Väline külg näitab, et eesti meelt ega eesti keelt au sees ei peeta. Ettevõtete nimed on Velux, Citymarket, Maksimarket, Falck Eesti, ECOWATER, Aquaphor, ELFA jne. On Pühjärve Beach Party, Horse Show, Folkfestival, Welcome to Estonia, Res Publica jne.
Teadlased üritavad keele puhastamiseks võidelda, kuid seni tulemusteta. Nii kirjutavad ka lapsed ajakirjas Hea Laps, et "olen kaheteistkümneaastane plix". Bengt Gottfried Forselius, 1660. aastal Harju-Madise kihelkonnas sündinud kooli- ja kirjamees, soovitas lihtsustada eesti keele kirjaviisi, loobudes tarvitamast võõrtähti.
Meie rahva elule lõi esimese suure hoobi 1941. aasta 14. juuni küüditamine. Teiseks hoobiks oli kolhooside loomine 1947. aastast alates. Ja kolmanda paugu andis veel säilinud maaelu hävitamine praeguse riigi ajal. Kuidas taaselustada põllumajandust? Miks on toiduainete import nii suur?
See kõik viitab kapitalistlikule korrale, kus RAHA on esmatähtis. Toiduimport jätab oma talupidajad tööta. Talupidaja sunnitakse turismitalu pidama, kuid põld vajab väetamist. Nüüd lubab euroliit taludele toetusi. Miks peaks talupidaja kerjuse ossa jääma? Kas need toetused on püsivad?

Lastetoetuse asemele peretoetus

Eelmise Eesti Wabariigi aegu toimis peretoetus sotsiaal-hoolekande osakonna kaudu. Abivajav pere andis avalduse ja osakonna inspektorid käisid kohal olukorda kontrollimas. Selle alusel määrati abiraha summa. Ei olnud nii, et kõik lapsed said - nagu praegu - 150 krooni kuus. Miks üldse lastetoetus, kui peret majandavad ometi lapsevanemad? Peaks olema peretoetus. Kas kõrgepalgalised ikka vajavad lastetoetust?
Eesti Wabariigi aegu nii suuri palgavahesid küll ei olnud. Praegune 50 000-70 000 krooni kuus on mõistetamatu, kui harilik töötaja saab 5000 ümber?! Meie rahvast vaevab see, et töövõtjat rõhub tööandja omavoli. Tööline pole kaitstud homse päeva eest. Kas kõik erastamised on ennast õigustanud? Miks pimesi halvustada eelmist ühiskonnavormi? Toomas Liiv kirjutab 4. aprilli Eesti Päevalehes, et "sotsialismuse tõid Eestimaale juba Vilde ja Suits".
Võtame maksuameti või pensioniseaduse - igal pool on oma puudujäägid. Kuigi maksuameti kaader on suur, ei saada makse kätte, ameti töös esinevad skandaalid ja kohtuskäimised. 30aastane töötaja aga on kohustatud juba praegu mõtlema, kui palju tema kunagi pensioni saama hakkab.
Kohustuslik peaks olema elukoha sissekirjutus. See oli nii tsaariajal kui ka Eesti Wabariigis. Kui üliõpilane tuli Tartusse, tehti passi sellekohane sissekirjutus, ja kui ta läks praktikale kuhugi näidistallu, tehti omakorda uus sissekirjutus. Nii liikus inimene koos passiga ja näitas avalikult oma elukohta. Miks peab seda nüüd salastama?
Nii palju on meie elus veel valesti ja vajab korraldamist. Kas ma võin loota eesti noortele, et ikka jääks püsima meie eesti meel ja eesti keel? Las mulle vastab Keskerakonna noortekogu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)