Tundub, et ülekohtune omandireform ei lõpegi

14. detsembril avaldas Postimees BNS-i uudise „Seadus lahendab Saksamaale pagenute kompensatsiooni", milles teatati, et „rahandusministeerium töötab välja seadust, mis viiks lõpuni omandireformi paarikümne 1941. aastal Saksamaale läinud inimese suhtes, kelle vara konfiskeeris nõukogude võim".

Agentuur ja ajaleht jäid uudisega hiljaks

Nii uudisteagentuur kui ka ajaleht olid reedeks, 13. detsembriks, mil uudis ilmus, hiljaks jäänud. Seaduseelnõu 480SE „Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus" võeti Riigikogus vastu juba kolm päeva varem - teisipäeval, 10. detsembril. No pidi ikka olema kiire!

See seadus sulges ühe sünge lehekülje meie lähiajaloos. Lõpule jõuab laiaulatuslik omandi ümberjagamine ehk eestlaste ainulaadne omandireform.

Eelnõu tegi omandireformi aluste seadusse (ORAS) paranduse, mis lubab laiali jagada veel viimased kunagi baltisakslastele kuulunud kallid majad Tallinna kesklinnas (ja võib-olla kusagil veel). Seadusemuudatus on koostatud kavalalt. Kogu sisu on peidetud juurdekuuluvasse ministri määrusesse. See muudab ära 1993. aasta määruse nr. 161, mis omakorda annab ORAS-ele uue sisu. Määrusega muudetakse ORAS-e paragrahv 17 lõige 5 regulatsiooni ja antakse võimalus saada kunagisi maju tagasi ka neil, kellele need kord juba välja maksti.

Kui seni Hitleri kutsel Saksamaale ümberasunute järeltulijatele, kelle vanavanemad kord juba said Saksa riigi käest kompensatsiooni Eestisse maha jäetud vara eest, seda vara ei tagastatud, siis nüüd hakatakse seda tegema. Lihtsa skeemi järgi. Taotlejal tuleb Saksa valitsuselt saadud kompensatsioon, mida nimetatakse sotsiaalse kohandumise toetuseks ehk tasandushüvitiseks ja mille määramisel võeti arvesse sõjas kaotatud vara väärtust, Saksa riigile tagasi maksta; ning ta võib Eestis oleva maja endale saada.

Milles peitub traagika?

Toon näite Nõmmel Metsa tänavas asuva kahekordse puumaja kohta, mille üle siiani kohut käiakse.

14 aastat tagasi tegi kohus otsuse, et Saksamaal kompensatsiooni saanud omanike järeltulijaile maja ei tagastata, ja see jäi seni seal elanud inimestele. Nad olid Nõukogude ajal poole sajandi jooksul maja hooldanud, kapitaalselt remontinud, vee ja elektri sisse vedanud jne. Viimase 14 aastaga anti majale kui seadustatud eraomandile veel nüüdisaegne väljanägemine. Ja nüüd, ole lahke, anna see eluase ära, sest seadust muudetakse.

Küsime: mis see maja täna maksab 70 aasta jooksul tehtud remontide ja renoveerimiste tulemusena? Sõjajärgne kompensatsioon on praegusest kõrgest maksumusest, mis tekkinud seniste elanike raha arvel, üle kahekümne korra väiksem. Aga siiski tagastab Eesti valitsus selle maja välismaalastele, saates omaenda riigi kodanikud kuuse alla.

Et tagastatavaid maju on järele jäänud vaid kümmekond, siis eelnimetatud seaduseelnõu vastuvõtmisega jõudis üle kahekümne aasta kestnud ülekohtune omandireform justkui loogilise lõpuni. Saatuse iroonia, aga see juhtus rahvusvahelisel inimõiguste päeval! Üks inimõigus - õigus kodule - on tuhandete eestlaste ehk sundüürnike jaoks jäänud kahekümne kahe iseseisvusaasta jooksul täitmata. Omandireform puudutas umbes 100 000 eestlast ja ajas kodudest välja üle 25 000 perekonna. Ühelegi neist riik uue elamise muretsemisel appi ei tulnud, sest seadus seda ei nõua. Nii tuli reformi ohvritel ehk sundüürnikel uus kodu osta kas soolase turuhinnaga või loota omavalitsuse abi peale.

Eesti seadus eriti ränk

Mujal endistes sotsialismimaades, kus ka omandit reformiti, kohustus riik või siis uus omanik üürnikele samaväärse elamispinna asemele andma. Eestis sellest loobuti. Ka ühinemisel Euroopa inimõiguste deklaratsiooniga jäeti omandiküsimused mängust välja. Õigus kodule kui põline inimõigus meil siin paljude kohta ei kehti - pole ime, et seepeale asuti Eestist massiliselt välja rändama.

Kas nüüd jõuti tõesti omandireformiga lõpuni ning juba 1. jaanuarist 2014 kehtima hakanud seaduse järgi saab viimasedki majad tagastatud ja üürnikud neist välja aetud? Tundub nii. Kuid millal saabub päev, mil hakatakse tegema uut omandireformi ja riik asub oma kodanikele - majadest välja aetutele - tehtud ülekohut heastama ja kompenseerima?

See aeg saab tulla vaid siis, kui mitte kasuahned, vaid vastutustundlikud kodanikud valivad Eestile uue võimu, kes austab oma riigi maksumaksjaid rohkem kui kaugemate riikide omakasupüüdlikke tegelasi. Kui rahvas tahab, tuleb see aeg juba 2015. aasta märtsis, mil valitakse uus Riigikogu ja tuleb ka uus valitsus. Kui valitsuses osalevad ka Keskerakonna ministrid, võib loota, et ülekohtune omandireform uuesti läbivaatamisele võetakse. Sest ükski teine erakond pole sundüürnike represseerimisele nii teravat tähelepanu ju osutanud kui Keskerakond, kui välja arvata mahatapetud Rahvaliit.

Seaduse 480SE vastuvõtmise päeva hommikustes raadiouudistes kuulutati inimõiguste päeva puhul laialt, kuidas me ikka muretseme Eestisse saabunud pagulastele inimväärsete elamistingimuste ja hea eluaseme tagamise eest. Aga meie omad inimesed? Nemad on unustatud. Kujutan ette, kuidas aastate pärast ajaloolased Riigikogu selleteemalist stenogrammi lugedes hämmeldusse satuvad: küll oli ikka õudne aeg - eestlased küüditasid ise teisi eestlasi nende kodudest välja ja kinkisid majad sakslastele!

HEIMAR LENK

Artikli aluseks on H. Lenki Riigikogus peetud kõne.

[fotoallkiri:]     JOOKSEB 23. REFORMIAASTA: Lenk kirjutab ühest majast Tallinn-Nõmmel Metsa tänavas, kus kohus tegi seadusliku otsuse 14 aastat tagasi. Tegemist on baltisaksa taustaga omanikule kuulunud majaga. Nüüd tahtsid omaniku järeltulijad seda maja uue kohtumenetlusega 540 euro eest endale saada. (Maja hind turul küünib 300 000 euro kanti.) 540 eurot võrdub kompensatsiooniga, mille Saksa riik omanikule sõja järel maksis.

[Fotol mees plakatiga „Kingitused Hitleri kummardajatele - natsismi elustamine Eesti Vabariigis".]

Jaga |