Majandushüsteeria Eesti moodi

Põhjus on selles, et kahe riigi pisut erinev maksupoliitika on loonud olukorra, kus Eestist käiakse Lätis alkoholi ja muid kaupu ostmas. Kuid Lätis on ju varemgi käidud, läbi aastate täpselt nii, nagu Lätist on Eestis käidud ning Soomest on Eestis käidud jne. Nüüd võib-olla käib jah pisut rohkem inimesi ning käiakse sagedamini, kuid midagi väga revolutsioonilist ka ju toimumas pole.

Koalitsiooni alkoholipoliitika on mõistlik ja vajalik

Tänase koalitsiooni alkoholipoliitika ei ole süüdi selles, et inimesed sõidavad Lätti viina ja õlut ostma. Kui on süüdi, siis vaid kaudselt. Probleem seisneb nimelt selles, et alkoholiaktsiisi tõus on suunatud vaid üksnes ja ainult rahva tervise parandamisele, ning kui mingid kolmandad jõud vahele ei sega, siis alkoholiaktsiisi tõus kahandabki alkoholi tarbimist.

Mis siis juhtub, kui alkoholi aktsiis tõuseb? Viin, õlu, vein ja teised alkohoolsed joogid lähevad poes kallimaks. Kas see on esmakordne olukord Eesti ajaloos, kui alkohol poes kallimaks läheb? Ei ole. Nii, nagu on aset leidnud teiste kaupade hinna tõus, on aset leidnud ka alkoholi kallinemine. Kas Eesti ajaloos tõstetakse alkoholi aktsiisi esmakordselt? Ei tõsteta, seda on tõstetud korduvalt. Kas alkoholi aktsiisi varasemate tõstmiste ja sellest tuleneva alkoholihindade tõusu tõttu hakati sõitma välismaale alkoholi ostma? Ei hakatud.

Kas Eestis on alkoholi tarbimine vähenenud või tõusnud? Ehk siis millist mõju on varasemad alkoholi aktsiisi tõusud koos alkoholi hinna tõusuga meie tarbimiskäitumisele avaldanud? Alkoholi tarbimine on olnud selges langustrendis; mitte küll üksüheses negatiivses korrelatsioonis alkoholi aktsiisi tõusuga, kuid tarbimine selgelt väheneb. Sellist olukorda vaadates võib ju öelda, et alkoholiaktsiisi tõstmine on alkoholi tarbimist vähendava toimega ja seega parandab ühiskonna üldisi tervisenäitajaid. Kõik on ju selgelt paigas ja praegune koalitsioon ajab õiget rida.

Sellist loogikat vaadates jääb arusaamatuks, miks nüüd ühtäkki on tekkinud Lätist alkoholi toomise paanika, kui midagi selletaolist varem nähtud ei ole? Miks äkki nüüd peaks alkoholi aktsiisi tõus panema rahva rohkem jooma, kui varem on aktsiisi tõstmise toime olnud just vastupidine?

Inimsõbralikust alkoholipoliitikast on tehtud tont

Vastus sellele anomaalsele olukorrale tulenebki sellest, et käesoleval juhul on mängu sekkunud kolmas jõud – meedia. Koalitsiooni inimsõbralikust alkoholipoliitikast on tehtud mingisugune tont ja hakatud inimesi närvi ajama. Inimesed loevad lehti, kuulavad raadiot ja vaatavad telerit ning usuvad, mida seal räägitakse. Nad võtavad selle hoiaku kas teadlikult või alateadlikult omaks ja käituvad vastavalt.

Ja kui meedia hakkab rääkima alkoholihindade „metsikust” tõusust, siis inimesed usuvad seda. Rahvale jääb mulje, et justkui varem ei oleks kunagi alkoholihinnad tõusnud, vaat et on pigem langenud, ja nüüd on ühtäkki mäekõrgune tõus.

Samuti saadakse meedia vahendusel teada, et Läti alkohol on väga odav. Sellest lihtsalt kirjutatakse ja räägitakse igas võimalikus kanalis ja pidevalt. Mis on tulemus? Inimesed saavad teada, hakkavad uskuma, ja pikapeale selle ajupesu mõjul kujuneb hoiak, et „sajandivõimalust” peaks ära kasutama. Ja isegi, kui ma ei vaja alkoholi, ei soovi seda tarbida ega koju varuda, siis ikkagi sõidan selle massipsühhoosi mõjul Lätti ja tulen tagasi kastidega? Sest muidu näeksin ühiskonnas välja kui viimane tola, kes ei kasuta massimeedias hommikust õhtuni välja pasundatud ärivõimalust. Ja nii see piirikaubandus tekibki.

Maapoodidega ju lugu sama. Sellest, kes ostab viina Valgas, mitte Valkas, on tehtud massimeedia vahendusel idioot. Ja et mitte selletaoline idioot välja näha, sõidabki inimene üle piiri oma pudelit ostma. Kui massimeedia toimel ei oleks loodud teatud eelkuvandit, siis oleks inimene oma ühe viina vaikselt Eesti poole pealt ära ostnud, ja rahu majas. Nüüd sõidab Lätti, et mitte loll välja näha, ja ostab sealt. Ja kui juba Lätti viina järele läks, siis toob kohe rohkem.

Inimene on sotsiaalne olevus, ja sellest tuleb aru saada. Seega hinnatõus on küll olemas, kuid see, mis paneb hinnatõusule reageerima mitte tarbimise vähendamisega, vaid Lätti-sõiduga, on sotsiaalne hoiak, mille loomises on meedial olnud võtmeroll.

Oleks meedia mõne eelmise valitsuse mõne varasema aktsiisitõusu ajal samamoodi paanikat külvavalt ja inimesi üles keeravalt käitunud, siis oleks juba ammu suur piirikaubandus püsti pandud ja maapoed poleks täna mitte surve all, vaid nad oleks ammu surnud, maetud ja unustatud. Varasemate aktsiisitõusude ajal meedia sellist paanikafooni üles ei kloppinud, ja mitte midagi halba ka ei juhtunud. Alkoholipoliitika töötas õigel viisil. Täna on meedia suutnud aga asjad pea peale pöörata.

Majanduspoliitika on riigi ulatuses tervik 

Majanduspoliitika ei hõlma ainult alkoholi ja teisi niisuguseid jooke, vaid kogu meid ümbritsevat. Üldist hinnapoliitikat mõjutab esmalt inflatsioon, mis paratamatult avaldab mõju hinna kujunemisele, ja seda kahjuks hindu tõstvana. Kui ajas tagasi minna ja väikest arvutust teha, siis näeme, et hinnad on alati tõusnud. Kui nüüd võtta ekvivalendiks alkohol, siis aastakümneid tagasi sai ühe rahavõrdlusühiku eest osta kapi viinapudeleid täis, aga täna ei saaks selle eest isegi pudelit viina.

Riigieelarve formeerub tuludest, ja üks osa sellest ongi maksutulud. Valitsuse ülesandeks on aga tekkinud tulude jaotamine just selliselt, et tagada kogu riigi rahvale eelarvevõimekusele vastav heaolu. Aktsiisid on samuti üks osa eelarvest, ja ka see annab võimaluse suuremateks lapsetoetusteks, tervishoiuteenuste suurendamiseks, parema hariduse tagamiseks jne. 

Jah, elame täna ju avardunud maailmas. Rahvusvaheline tööjaotus on jõudnud igasse eluvaldkonda, ja kahjuks peame sellega arvestama. Ei eksisteeri ega saa arvatavasti lähisajandil eksisteerima Euroopa ühtset maksupoliitikat. Ja kas see ongi üldse vajalik? Kui Läti leiab, et tema hoolitseb oma rahva eest madalate alkoholihindadega, siis on see Läti eelistus. Meie prioriteediks on rahva tervis. Kuidas aga iga inimene sellesse ise suhtub, seda ei saa ju valitsus ega ka Riigikogu ette kirjutada. 

Jüri Ratas ei allu provokatsioonidele

Tänase Eesti väga suureks õnneks on see, et meil on peaminister, kellel on selgroogu, kellel on visioon, kes suudab õiget poliitikat ellu viia ja kes ei allu provokatsioonidele. Jüri Ratas peaministripartei juhina oskab koos koalitsioonipartnerite IRL-i ja sotsidega selliseid ühiskondlik-sotsiaalseid manipulatsioone läbi näha, saab aru niisuguste suundumuste ajutisest iseloomust ja suudab õigele poliitikale truuks jääda.

TOOMAS PAUR,

Riigikogu liige, Keskerakond.

[fotoallkiri]    MASSIDE ÕHUTAMINE: Meedia räägib pidevalt, et Läti alkohol on väga odav. Ja pikapeale kujuneb inimestel hoiak, et sellist „sajandivõimalust“ peaks ära kasutama. Tormatakse autodega piiri äärde massiliselt. Mis siis, et alkoholi puhul on ju tegemist organismi mürgitava vedelikuga.

Jaga |