Oma ajaloo peame kirjutama ise

Elame käibetõdede maailmas

 Minu noorusajal taoti meile pähe, et fritsud olid pahad ja iivanid head. Nüüd, kui kättesaadav on avaram info, näiteks ka selline raamat nagu „Ivani sõda“, arvatakse vastupidi. Aga taas kipub uus tõdemus, et tegelikult olid fritsud head, kujunema käibetõeks. Sest inimene vajab elamiseks käibetõdesid – nõnda on elada parem, nõnda elab kauemgi.

Enamik inimese tõdedest, kui need pole just traagiliselt isiklikud, ongi käibetõed. Ja nende peamised kujundajad on poliitikud ja valitsejad.

Kas Saksa mundris eestlased olid vabadusvõitlejad?

 Mart Laar on üllitanud raamatu Eesti Leegioni võitlusteest. Hea raamat, vajalik raamat. Väljendan oma tuttavate arvamust, et ajaloodoktor on tänuväärset tööd teinud täitmaks meie ajaloo üht valget laiku, tema raamatud on harivad ja huvitavad.

Halb on see, et teadlasena maksab ta lõivu subjektivismile, ehitades üles versiooni nagu oleksid Saksa mundris eesti sõjamehed olnud vabadusvõitlejad. Muidugi on meil, eestlastel, jaani- ja võidukuul, mil laseme endast taas läbi ka küüditatute kannatused, seda hea uskuda. Ent Euroopa imestab ja jääbki vist meie üle imestama: kuidas sai koos fašistidega võidelda vabaduse eest?

Ja ega me järelemõtlemisel (mõnikord aitab järelemõtlemine enam kui ettemõtlemine) seda isegi usu.

Kui 1940. aastal meie riigijuhid riigi lõpetamisele alla kirjutasid ja riigipirukast eemale tõrjutud „aatemehed“ (Jaan Tõnisson) ning suur osa rahvastki „juunirevolutsiooni“ ja uut riiki tervitasid, valitsesid Eestis viha, hämming ja kaos.

Sissemarssinud sakslased relvitustasid võitlusvalmis eestlased ja andsid teada, et eesti rahvusväeosi ega Eesti iseseisvust ei tule. Anti mõista, et parimal juhul (seda muidugi Saksamaa võidu korral) saab Eestist Suursaksamaa Balti protektoraadi osa (nagu nägi ette ka 1918. a. Balti hertsogiriigi stsenaarium).

Hiljem küll, pärast fritsude Moskva ja Stalingradi fiaskosid, kui kibe käes, loodi (kättetasu)himulistest vabatahtlikest, petetud tööteenistuslastest ja sundvärvatuist SS Eesti Leegion ja piirikaitserügemendid. Sedagi mitte Eesti vabastamiseks, vaid aukude täitmiseks erinevatel rinnetel, lõppvaatuses (Sinimägedes) aga katmaks Saksa vägede taganemist.

Paljudele petetud eestlastele oli see ikkagi parem, kui 1939.-1940. a. alandused.

Nimed võõral marmortahvlil

 Ma ei tea, mida võis mõelda üks siinkirjutaja kaugsugulastest, kes langes Sinimägedes ja on nüüd nimeks võõral marmortahvlil Rakvere Saksa sõjaväekalmistul. Aga kaks lähisugulast, kes said sõja jalust koju, ei tundnud end oma meenutustes ei kangelaste ega kättemaksjatena, vaid pigem meestena, kel tuli see katsumus läbi teha. Enam vaevas neid küsimus: miks ei hakatud vastu 1939-1940? Nemad sellele küsimusele vastust ei saanudki.

Kas marksistlik ajalookäsitus on tagasi?

 Meie võiksime vastust saada, kui vaid tahaksime. Igal juhul paremini, kui Soome ajaloolased seda vastust meile serveerivad. Aga meie uued „aatemehed“ ja ajaloolased ei taha seda „valget laiku“ täita. Teadagi miks – sest vanade „isamaaliste“ kangelaste jätkuval heroiseerimisel põhineb ju nendegi ideoloogia ja atribuutika. Hakka või uskuma, et ka valed ja reetmised, see poliitmängurlus, kus Vabariik ei ole „rahva asi“, nagu ta ladina keeli otsesõnu on, vaid mänguasi. See mängurlus päädis toona häbiväärse krahhiga ja on nüüd viinud riigi krahhi äärele.

Lugesin 13. juuni Päevalehest ühe meie ajaloodoktorandi (nimi ei jäänud meelde!) arvamust Martti Turtola hiljuti eesti keeles ilmunud Laidoneri-käsitluse kohta, hakkas piinlik silmnähtava tendentslikkuse ja lahmimise pärast – ei ühtki Turtola seisukoha faktilist ümberlükkamist ega vastust Johan Laidoneri ja kamarilja kummalisele allaandmisele.

See meenutas, et marksistlik ajalookäsitus, kus teadustõde sõltus eelkõige marksismi põhitõdedest, on jälle tagasi; õieti – pole kuhugi kadunudki.

On loomulik, et kui oma ajalooga sedaviisi vusserdame, kirjutavad selle teised – nii  elus kui ka raamatutes.

ANTS METSLA, Vändra

Jaga |