Pensionärid protestivad Sirbi peatoimetaja vastu

23. november 2005


Avalik pöördumine Eesti Vabariigi ministrite poole

Peaministrile
Kultuuriministrile
Haridusministrile

Eesti pensionäride organisatsioone shokeeris ajakirjanduse vahendusel levinud uudis Kaarel Tarandi määramise kohta Eesti ainsa riigi välja antava ajalehe Sirp peatoimetajaks. Leiame, et selliste vaadetega inimese seadmine kultuurilehe juhi kohale on näkku sülitamine tervele Eesti rahvale.
Leiame, et riigi välja antava ajalehe esmane missioon on kaitsta kaasaegsele ühiskonnale olulisi väärtusi, nagu eri põlvkondade ja eri keelt kõnelevate ühiskonnagruppide solidaarsus, haridus ja elementaarne viisakus.
Kaarel Tarandi panek Sirbi peatoimetajaks annab nii eakatele kui kasvavale põlvkonnale selge sõnumi, et need väärtused tänases Eestis enam ei maksa.
Eesti erameedias pole Tarandi-suguste seisukohad kahjuks erandlikud, kuid lehtede omanike soovi skandaalsete vaadete levikule peale maksta ei saa me keelata. Küll peaks Eesti riik oma ainsa kultuurilehe juhiks leidma inimese, kelle vaateid aktsepteerib ka ühiskond.
Toome vaid mõne näite Kaarel Tarandi senistest seisukohtadest. 1996. aasta 5. veebruari Eesti Päevalehes kirjutas toonane haridusministri nõunik Kaarel Tarand: „Õpetajaskonna arvuline vähendamine on vajalik samm, mis ühelt poolt tagab rahva nappide ressursside olulise kokkuhoiu, teisalt aga väärilise palga jääjatele." Nõuniku arvates soodustavad seda õpetajate kõrge iga ja rahva sündimuse järsk langus.
2001. aasta 3. detsembri Eesti Päevalehes tegi toonane valitsuse pressibüroo direktor Kaarel Tarand ettepaneku muuta Eesti trikoloor Põhjamaade eeskujul ristilipuks.

2004. aasta 22. oktoobril tegi Kaarel Tarand Eesti Päevalehes ettepaneku arvata vene keele õpetamine üldhariduskooli põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava võõrkeelte osast välja ning asendada see soome keelega. „Valikainena, viienda-kuuenda võõrkeelena, võib seda edasi õpetada, teha kas või eraldi vene keele ja kultuuri süvaõppega koole. Muidugi, kui niigi täis õppekavasse veel lisaaineid ja -tunde mahub," kirjutas peatne Sirbi peatoimetaja vaid aasta tagasi.

Tarandi isiku sobimatust Sirbi peatoimetajaks iseloomustab aga kõige paremini tema vastus 16. oktoobri Postimehes küsimusele, miks ta üldse otsustas sellele kohale kandideerida?
„Miks ka mitte – tänapäeva elu ju koosnebki sellest, et kõik kandideerivad kõikjale kogu aeg," ütles Tarand.

Loodame, et Eesti Vabariigi kultuuriminister, endine nimekas ajakirjanik ja enne ministriks saamist tunnustatud meediaprofessor härra Palmaru leiab võimaluse Eesti kultuuriajakirjanduse lipulaeva häbist väljatoomiseks.
Selleks soovime jõudu, kui vaja, tervele Eesti valitsusele.

Siira lugupidamisega

Eesti Pensionäride Liit
Tallinna Pensionäride Ühendus
Eesti Pensionäride Koda
Eesti taassünnipäeval, 16. novembril 2005. aastal


Mis päästaks eesti rahva
Kaarel Tarand

Vaid mõni kuu pärast Eesti taasiseseisvumist, 1991. aasta jõulu esimesel pühal, kirjutas rahvusülikoolis kolmandal kursusel eesti keelt õppiv Kaarel Tarand (EÜS) loo, milles oma maa ja rahvuse arengu salgamine tegi silmad ette ka toonastele internatsidele.

„Kui küsimus on rahvuses ja selle säilimises, siis minu meelest on ajalugu siiani väga selgelt näidanud, et kõik rahvused tekivad ning kaovad. Aeg-ajalt on perioode, kus rahvad ühinevad ja siis jälle eralduvad ning tekib suur hulk uusi keeli.
Eestlaste jaoks on küsimus selles, et niipea kui rahvuse säilitamine muutub vägivaldseks, niipea kui see pole enam iseenesestmõistetav, on parem sellest loobuda. Miks seda nii iga hinna eest päästa tuleks?
Vaieldav on ka see, kas me ilmtingimata siin peame elama. Me võime elada ükskõik kus. See pole mingi argument, et oleme siin 5000 aastat ja rohkemgi maad harinud. Kui tuleb aeg, mil Euroopas algab uus rahvaste rändamine, siis minu poolest võime kolida Iirimaale, Hispaaniasse või ükskõik kuhu, kus parem on. Vägisi sellest maatükist kinni hoida ei ole mingit mõtet, samuti nagu ka oma keelest. Oma rahvuslikud iseärasused säilitame me nii või teisiti. Euroopa ühinemisprotsess näitab üleüldist rahvuste kadumist. Muidugi, põnev on rääkida omavahel köögis keelt, millest keegi teine aru ei saa, aga rahvusvahelises suhtlemises pole sellest ikkagi kasu.
Kired, mis meil rahvuse hävimise ümber viimasel ajal on lõkkele löönud, näitavad, et rahvusena olemine pole enam normaalne, vaid kuidagi poolenisti vägivaldne. Parem surgu juba välja, kui et vägisi säilitama hakatakse."
Rahva Hääl, 25. detsembril 1991

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)