Milleks Eestile iseseisvust vaja

Eestlaste iseseisvuse taastamist pidas juba aastal 1855 võimalikuks Prantsuse ajakirjanik Louis-Antonie Le Duc, kuigi Wiedemanni sõnaraamatu 50 000 eesti sõna seast puudusid veel esimese üldlaulupeo aegu (1869) sellised sõnad nagu „iseseisvus" ja „vabariik".

Mõte ja idee

Esimese eestlasena rääkis ja kirjutas omariiklusest Andres Dido 1882. aastal, olles omast ajast traagiliselt ees. Teda ootasid repressioonid, pagulus ja unustus. Juhan Liivi luulerida - ükskord on Eesti riik - on peetud nii prohvetlikuks kui ka vaimuhaiguseks (F. Tuglas).

Iga idee vajab nii sünniks kui ka elluviimiseks vaimseid ja materiaalseid tingimusi ning õiget aega. Kadunud Eesti Wabariiki oli rahvas oma hinge põhjas kogu aeg igatsenud, kuid polnud soodsaid olusid isegi sellest unistamiseks. Realiseeritavana sisaldus see idee Edgar Savisaare üleskutses luua „Rahvarinne perestroika toetuseks" (1988), idee materialiseerus üleminekuperioodil ja realiseerus Rahvarinde (RR) nõudmise järel iseseisvus välja kuulutada (20. augustil 1991). Enamlased-kelamlased, interrindelased ja putšistid olid vastu. Arusaam, et N. Liidust ei saa välja astuda, kuna me pole sinna sisse astunud, ja teha ei tule mitte midagi, kuna me oleme juriidiliselt iseseisvad, võinuks meid tänini ainsana reaalselt selles liidus hoida. Elu on mõõtmatult keerulisem kui mõttemängud.

Mineviku moonutamine

Dokumentide, ideede ja sündmuste käsitlemisega väljaspool aega ja tervikut viiakse lugejad kergesti eksiteele. Eesti iseseisvumise ja taasiseseisvumise mõte pidi saama realiseeritavaks ideeks ning seda ei tohtinud enneaegu, reetlikult välja lobiseda. Selle eest oodanuks Siber, kui mitte surmanuhtlus.

Sulev Valdmaa koostatud „Eesti ajaloo allikate kogumik" (Koolibri 2002) kirjutab, et Edgar Savisaar RR-i esimesel kongressil iseseisvumist vajalikuks ei pidanud, et suveräänsusdeklaratsioon taotles liidulepingut ning et Eesti Kongress oli taastamas seaduslikku iseseisvust. Kuigi koostaja palub vaadata dokumentide kuupäevi, ununevad need lugejail peagi; riigi vormid ja struktuur jäävad meelde kogu eluks. Põhikooli ajalooeksamil 2003. aastal loeti õigeks vastust, et suveräänsus tähendas liidulepingut. Selline seos kinnistub mälus.

Lauri Vahtre kirjutatud gümnaasiumiõpik meenutab, et RR pidas 17.06.1988 võimalikuks meie jäämist N. Liidu koosseisu, samas kui sama aasta septembris üritusel „Eestimaa laul" (RR-i kui selle korraldajat ei mainita) kõnelnud Trivimi Velliste kutsus üles taastama Eesti Vabariiki. Jäetakse ütlemata, et varem oleks ta õnnelik olnud nn sotsmaa staatusega ja Lääs oli sel ajal üldse N. Liidu lagunemise vastu. Leedu deklareeritud omariiklust ei võtnud keegi tõsiselt. Tiina Kilumetsa koostatud töövihikusse tuleb kirjutada, et 1988. aastal oli mõõdukate jõudude eesmärk liiduleping, radikaalidel - iseseisvus. Tegelikult oleks rahvas ajast ees olijaid põlastanud ja kiirustamine oleks võinud ettevõtmise nurjata.

Veenvamalt mõjub hüpotees, et Eesti Kongressi lõi ja pidas üleval Lääs - soovist meie iseseisvumisüritus nurjata. Nende tee - rahvusvahelised läbirääkimised - oli teostamatu, sest ükski riik Eesti Kongressi ei tunnustanud. Kõrgemat võimu Eestis nad ei teostanud, välja ei antud ainsatki seadust ning rahvast hakkasid nende tühi lobisemine ja toodetud makulatuur ära tüütama.

See oli suur aeg, mis vajas ja lõi suuri inimesi suurteks tegudeks. Edgar Savisaar oli üks IME (IseMajandav Eesti) algatajatest ja elluviijatest, Rahvarinde ja Balti keti idee autor, Rahvarinde ja vabariigi valitsuse juht. Mõni julgem pidas siis Savisaart geeniuseks, nüüd pole ta enam vabanemise sümbolgi.

Millised parteid pooldasid iseseisvumist?

Eesti rahvuslased olid 1881. aastal asjatult palunud Vene keisrilt eestlastele ühtset rahvuskubermangu. See sai teoks pärast Veebruarirevolutsiooni Esimese maailmasõja kaose tingimustes - pärast seda, kui 40 000 Petrogradi eestlast, sh 15 000 sõjaväelast olid nõudnud „autonoomilist Eestit vabal Venemaal". Kui autonoomia käes, ütles Otto Strandmann 22. ja 23. aprillil 1917 Tallinna väisanud kohtuminister Aleksandr Kerenskile, et „Eestil ei ole mingeid Venemaast lahkulöömise püüdeid". Teisiti ei saanud toonases maailmas öelda ega isegi mõelda. Samasugune lugu oli taasiseseisvumise ajal RR-i poliitikaga, neilt tahavad meie tänased ajaloovõltsijad omariikluse idee riisuda.

Maailma ainus dokument, mis lubab igale rahvale (rahvaid on maailmas tuhandeid!) soovi korral oma riiki, on V.I. Lenini koostatud „Rahudekreet", kommunistliku võimu esimene seadusandlik akt (8.11.1917). Woodrow Wilsoni „14 punkti" (8.01.1918) räägib Poola ja Austria-Ungari ning Türgi impeeriumi rahvaste enesemääramise õigusest, mitte üldisest põhimõttest. Enne 1917. a. oktoobripööret ja Rahudekreeti olid kõik Eesti parteid omariikluse vastu; kuni detsembrini polnud seda taotlust ühegi partei programmis. Iseseisvust ei kuulutanud välja ei Maavalitsus ega Maapäeva vanematekogu, mis sest, et Jaan Tõnisson oli enne ennast Eestis kõrgemaks võimuks kuulutanud Maapäeva laialiajamist 15. novembril 1917 öelnud: „Kas nüüd või mitte kunagi!" Murrangu tõi Jüri Vilmsi vasaktsentristliku Tööerakonna 10./11.12.1917 otsus võtta suund iseseisvumisele, mille järel hakkasid seda ideed toetama kõik parteid peale enamlaste.

V. I. Lenin oli viimastele soovitanud küll Eesti Nõukogude Vabariigi loomist, kuid Eesti vasakäärmuslased lükkasid selle tagasi.

Sarnane oli olukord ka 1991. aasta 20. augustil, kui iseseisvust nõudsid Rahvarinde saadikud, kuni lõpuks teised sellega paljuski rahva survel ühinesid. Eesti iseseisvumiseks oli meile antud üks päev, selle taastamiseks mitte palju rohkem.

Tsentrijõudude tähtsus

1917/18. a vahetuse kolmedel eri valimistel said enamlased Eestis 40% häältest, paremjõud maksimaalselt 30%. Lätis olid enamlased veelgi populaarsemad kui Eestis ja neil oli otsustav sõjaline ülekaal punaste kütipolkude näol. Sarnane oli olukord ka Soomes.

Vabadussõja alguses tuli kodumaad kaitsma 12 000 meest, kellest pooled peagi deserteerisid. Eesti soost punaväelasi oli 6000. Töövabariiki ja toonast Nõukogude Eestit toetas ajuti ¾ eesti sõjaväelastest. Eesti saatuse otsustasid vasaktsentristid, kes nõudsid mõisate tasuta jagamist taludeks. See tõi neile 2/3 kohti Eesti Wabariigi loonud Asutavas Kogus, kus parempoolsed suurt kaasa rääkida ei saanud. Eesti Wabariik loodi tsentristide ja sotsialistide poolt vasakpoolsetest ideedest kantuna.

Venemaal oli käputäis ülirikkaid ja virelev mass. Enamlasi toetas valimistel veerand rahvast, kõige populaarsemad olid esseerid. Keskklassi ja tsentrijõudude nõrkuse tõttu puhkes Venemaal kodusõda, mis nõudis 13 miljonit inimelu, hävitas kuni 9/10 tööstusest ja 2/3 põllumajandusest - see tähendas nälga, vaesust, sõjakommunismi ja lõpuks stalinismi. Sõja võitsid kommunistid. Eesti Wabariik päästis meid sellisest hävingust, mis meie naabrite juures päädis suisa rahvusmõrvadega. V. I. Lenin lootis asjata, et Eestis tuleb võimule parempoolne kasuahnete seltskond, kellele tige rahvas lõpu teeb. Väikeriik, mis asub suurte vahel, peab olema solidaarne, mitte liberaalne. 1940. aastal tulid allasurutud inimesed, punane lint käisel, rikaste saatust otsustama, ja see aeg võib meile jälle kätte tulla, hoiatab Jüri Mõis (EPL 17.12.11). Ta aimab maailma ees seisva rikaste-vaeste kataklüsmi saabumist. Mart Laari valitsemise ajal tegi rahvas läbi n-ö inimese revolutsiooni, kui elus läbikukkunuid hakati pidama enam-vähem prügiks („prükkarid"). Madaldunud vastutustundega konservatiivid üritavad toimunud ebaõiglust põlistades ajaloo hoopis stagneerida (vt Mitmepalgeline konservatism, 2011).

Uus iseseisvus - õnnestunud või ebaõnnestunud?

Statistika järgi on enamikus endistes liiduvabariikides ja sotsmaades SKT per capita kuni kaks korda kõrgem kui enne perestroika't. Samas jaguneb rikkus väga ebaühtlaselt. Mitmel pool on võimul endised juhtivad parteitöötajad (Andrus Ansip; Jaak Jõerüüt oli ENSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär; Mart Nutt oli juhtiv partorg) ja kagebistid, kes salateenistuste abil ohustavad kõiki ausaid inimesi. Vabadust on rahval teistes endistes liiduvabariikides peale Baltikumi oluliselt vähem kui nõukogude ajal ja töövõtja on meilgi sisuliselt õigusteta. Meil on teistega võrreldes väga hästi läinud: Läti ja Leedu on kaotanud pool miljonit elanikku, Venemaa rahvastikukadu on võrreldav Stalini ajaga.

Kuid meie peaeesmärk - rahva püsimine - on osutumas utoopiaks, sest selleks vajalik hulk lapsi on sündimata ja liiga paljud on siit välja rännanud. Paremvalitsejad leiavad, et kellele selline olukord ei meeldi, mingu oma isade maalt minema.

Töötute lahkumine on suur kergendus varakatele, pensionäre peetakse sangpommiks. Vaatamata Keskerakonna võimaldatud 700-kroonisele pensionilisale kurdab osa pensionäre, et ei mäleta sellist aega, kus iga päev söömiseks raha ei jätkunud. Keskmise palgaga keskealised kardavad rahvastikupüramiidi ja inflatsiooni arvestades tulevikus vaesusse surra.

Paljud lastest ja noortest on kaotanud vaesuse tõttu võime tulevikus endale leiba teenida. Maailma nimekamaid kultuuride ja väärtuste uurijaid Ronald Inglehart ütles usutluses EPL-ile, et „majandusliku kitsikuse tajumine tekitab inimestes äärmuslikku stressi. See omakorda pidurdab loovust" (11.12.11). Eestis käib konkurents juba vanemapalga, lasteaia- ja koolikohtade pärast, aga võitlus olemasolu eest (struggle for life) teeb kõigist kõigi vaenlased.

Siit tulevad tigedus ja ahnus

Kaotajatel on raske mõista parempoolsete majandusteadlaste parastamist, et nad on võimsat tarbimispidu pidanud ja peavad nüüd kasinamalt toime tulema. Enamik rahvast on OMA eluga rahul ja rikastel on võimalusi veelgi enam rikastuda, kuid rahvuse püsimajäämiseks sellest ei piisa. Ülirikastest pole keegi nõus oma riigi ja rahva heaks sentigi rohkem makse maksma (PM 27.07.11). Liberaalidele on oma riik vaenlane nagu ka kommunistidele oli riik vaenlane. Liberaalses ühiskonnas ei määra raha mitte ainult elu ja vabadust, vaid veel enam au ja eneseväärikust, õnnest rääkimata. Nüüd on Eesti riigi peamine mõte - eesti rahva püsimine - üha vähem võimalik. Jüri Ratasel jätkus uljust ja mehisust, et minna parempoolsetega kompromissile, Edgar Savisaarel aga on lisaks neile omadustele ka eruditsiooni ja elutarkust sellest loobuda. Ta teab, mida näiteks Konstantin Pätsi 1939.-1940. aasta või Ida-Euroopa sotsialistide kompromissid pärast Teist maailmasõda kaasa tõid, - alanduse ja hävingu.

Eestis on praegu teistsugune riik ja ühiskond kui see, mis 94 aastat tagasi loodi. Inimese põhiolemus on vahepeal muutunud vastupidiseks.

Enamikul Eesti Wabariigi loojatest ja Vabadussõjas võidelnutest oli eesmärgiks sotsialism, mitte egoism. Seda aga Eesti riiklikel tähtpäevadel ei meenutata. Nagu ka tsentristlike ja sotsialistlike parteide otsustavat osa mõlemas iseseisvumises. Häbi on.

KARL LUST, SDE

[kolm esiletõstet sinisel, mustal ja valgel taustal]

Väikeriik, mis asub suurte vahel, peab olema solidaarne, mitte liberaalne.

Jüri Ratasel jätkus uljust ja mehisust, et minna parempoolsetega kompromissile, Edgar Savisaarel aga on lisaks neile omadustele ka eruditsiooni ja elutarkust sellest loobuda.

Enamikul Eesti Wabariigi loojatest ja Vabadussõjas võidelnutest oli eesmärgiks sotsialism, mitte egoism.

Jaga |