Riigihaldusminister toob töö ja võimalused ka mujale Eestisse

Eesti maapiirkonnad ei kannata lahenduste järele oodata, tegusid on vaja kohe.  Vastasel juhul näeme Eestis tõepoolest varsti mitmel pool vaid mahajäetud tühermaad, kus kunagist elutegevust meenutavad vaid ahervaremed ja põllunurka roostetama jäetud talutehnika riismed. Võib olla ka üksikud hulkuvad koerad ning mõned veel ehk mitte päris rohtukasvanud teeotsad.

Korb alustas tegevust otsekohe

Olukord Eesti regionaalpoliitikas on väga habras ja tegusid on vaja otsekohe. Olukord on sedavõrd kriitiline, et mingit poliitilist eksimisruumi enam ei ole, millimeetritki mitte.  Mihhail Korbil tuli ministriks saades lahendada keeruline probleem: kuidas saavutada maapiirkondades kiired tulemused, kuid saavutada need viisil, et ei riskitaks mingisugustegi tagasilöökide või valearvestustega. Ministril polnud võimalik niisama aega surnuks lüüa, kuid polnud võimalik ka huupi rapsima hakata – seega langeski valik võimalikult laia töömeeskonna käivitamise kasuks.

Riigihaldusministri loodud komisjonid regionaalarengu kiireks käivitamiseks on oma sisukuse ja haardeulatuse tõttu võitnud ka avalikku tähelepanu. Loomulikult on riigihaldusministri asjalik käitumine pinnuks silmas poliitilisele opositsioonile.  Eks tehakse ka kriitikat. Kui sisulisi etteheiteid parasjagu pole, siis kritiseeritakse näiteks seda, et minister teeb komisjone.

Riigireform on suunatud riigi suutlikkuse kasvule, samuti sellele, et riik üha rohkem oleks näoga oma kodanike poole. Aitab juba küll sellest kahestumisest, et kusagil on riik oma ametnikega, ning kusagil maksukohustusega, kuid muidu unustatud ja omapäi jäetud kodanikud.  Lõpuks on saabunud päev, kus riik on inimeste päralt.

Riigimasina kvaliteet on juba tunduvalt tõusnud

Olgugi et Keskerakonna juhitav valitsus on ametis olnud vaid mõned kuud ja sisuliselt on alles Eestit muutva tegevuse alguses, võib tunda, et olulised asjad on viimaks hakanud liikuma. Loomulikult on suured muudatused, nende kavandamine ja elluviimine, hulgaliselt tolmu üles keerutanud, kuid riigi haldussuutlikkus seetõttu paraneb ja inimestel tekib täiendav usaldus avaliku sektori vastu. Paanika mastaapse haldusreformi ees kaob, kui muutused on pärale jõudnud.

Detailid selguvad töö käigus, kuid on olemas reaalne lootus, et parempoolse valitsuse poolt Eestis süvendatud allakäik saab peatatud ja tõusuks pööratud. Eesti sumbumiskursi muutmiseks on lisaks tarkusele ja töökusele vaja ka julgust. Viimast minister Korbil on.  2019. aastaks 1000 ametniku Tallinnast välja saatmise plaan on julge samm, mis arusaadavalt on toonud esile häälekaid vastukajasid.  Kostub kisa, justkui ei tohiks ametnikud väljaspool Tallinnat töötada. Töökoht maapiirkonnas või väikelinnas on justkui inimõiguste rikkumine ja riik nagu ei tohikski otsustada, kuhu ta oma struktuuriüksuseid paigutab.

Riigil on ikkagi õigus otsustada, milline on avaliku sektori asutuste optimaalne paigutus Eestimaal. Lõpuks ei ole võimalik mitte ühtegi avaliku sektori töötajat mitte mingil viisil, ei otseselt ega kaudselt, sundida elukohta vahetama. Tänapäeval on olemas kaugtöövariandid ja ka inimeste ümberõpe koos töökohavahetusega pole midagi ületamatult. Paari ametniku pahameele taha ei tohi hea plaan pidama jääda.

Maavalitsuste uksed suletakse

Julge samm maavalitsuste kaotamisel on riigihaldusminister Mihhail Korbil juba astutud. Protsess on töösse pandud ja tulemusi on Eestimaal võimalik järgmisel aastal kogeda. Alguses oli küll ehk maavalitsuste kaotamisele vastuargumente kuulda, kuid kriitika on suuremalt osalt vaibunud. Kui tegemist oleks kohutava plaaniga, oleks meediaruum kriitikat tihedalt täis ja inimesed oleksid rivistunud maavalitsuste kaitsele.  Mingit selletaolist pilti me aga ei näe. Maavalitsused kaovad, kuid asemele tulevad riigimajad, kus teenused kodanikele kättesaadavad ühest kohast.

Alguses proovivad oponendid, kas uute ideede „tümitamise” arvel on võimalik poliitilisi punkte teenida, kuid usun, et varsti sellest loobutakse.  Riigireform on läbinud ministeeriumi erinevate komisjonide tiheda eelkontrolli ning käinud läbi väga paljude spetsialistide ja asjatundjate laudadelt.  Nii tulnud lahendused on Eestimaale väga vajalikud.

Tänaseks välja käidud regionaalpoliitiliste lahendustega praegune valitsus aga ei piirdu.  Töös on veel palju muudki, kuid reaalsust tunnetavate ministritega on valitsus võtnud kursi selliselt, et oleks võimalik praktikas maksimaalselt tulemusi saavutada. Seega tehakse üks reaalne samm korraga ja peale sammu astumist astutakse järgmine.  Vaid selliselt saame Eestimaale parima võimaliku tulemuse võimalikult lühema ajaga.

Siinkohal on oluline veel rõhutada, et käesoleva valitsuse regionaalpoliitika pole ellu kutsutud mitte poliitika enda pärast.  See on poliitika, mis maapiirkondade taaskasutuselevõtu raames tagab elatustaseme normaalsed võimalused väikestes asulates ja maakohtades elavatele inimestele.  Tegemist on valitsusepoolse raamistikuga, mis lisaks avaliku sektori aktiivsemale osalusele maapiirkonnas annab tõuke ka sellele, et erasektor hakkab regioonidest rohkem huvituma, sinna rohkem investeerima, töökohti looma ja teenuseid osutama.

Kõige selle tulemuseks on sissetulekute kasv maal, äraelamisvõimaluste teke väikekohtades ja Eestimaa taastumine.

[Esiletõste:] Olukord Eesti regionaalpoliitikas on väga habras ja tegusid on vaja otsekohe. 

TOOMAS PAUR,

Riigikogu liige (Keskerakond)

Jaga |