Nädala juubilar RAYMOND DOUGLAS BRADBURY 95

Praegu imestan hoopis muude seoste imelisuse üle. Tänu Hans Luigele ja tema tõlke-eelistustele on meil olemas Hans H. Luige eraleht Eesti Ekspress ning tänu eestlaste lemmikraamatutele on meil alles kindel usk, et Bradbury loodud „pritsimehed“ ei võida kunagi lõplikult.

Just seda menuteost on meil antud välja kolm trükki. Esimene neist polnud lihtsalt hea lugemine, vaid kirjanduslik ulmepomm, mis ootas tuhandete eestlaste riiulitel ja mõtetes oma aega, et nad samal kombel võimule vastu hakkaksid, nagu raamatus mässavad pritsimehed, kes ei saanud palka enam tulekahjude kustutamise eest, vaid vastupidi – nad käisid majast majja ja põletasid eriti ohtlike lugejate raamatukogusid.

Fantaasiarikas Bradbury kirjeldab, kuidas raamatute põletamise ajajärgul hakatakse tekste suusõnal oma lastele edastama ja lapsed omakorda teistele inimestele, julgustades neid kokku hoidma, sest:

„… teedel ja mahajäetud raudteedel on praegu tuhandeid meiesuguseid – välimuselt hulkurid, sisemuselt raamatukogud. Esialgu polnud see nii planeeritud. Igaühel oli mõni raamat, mida ta tahtis meeles pidada ja pidaski meeles. Kuid oma rännakutel saime kokku ning paarikümne aasta jooksul lõime organisatsiooni ja töötasime välja plaani. Kõige tähtsam, mida me pidime endale sisendama, oli see, et meie ise pole olulised, me ei tohi olla väiklased ega tunda ennast teistest üle olevat. Me pole midagi muud kui raamatute kaitsepaberid, muud tähtsust meil pole. Ühes Marylandi linnas, kus on ainult kakskümmend seitse elanikku, linnas, mida ei puuduta kunagi ükski pomm, asub Bernard Russelli nimelise mehe esseede täielik kogu. Seda linna võiks kätte võtta ja lehitseda – igal inimesel on teatud hulk lehekülgi peas. Ja kunagi, kui sõda on möödas ja on jälle võimalik raamatuid kirjutada, kutsutakse inimesed ükshaaval jutustama, mida nad teavad, ja me trükime kõik ära, kuigi võib tulla teine vaimupimeduse ajastu, mil me peame kogu seda hullu tööd algusest peale tegema. Aga inimesel on üks imeväärne omadus: ta ei löö kunagi nii araks ega tüdine nii ära, et ei teeks seda kõike veel kord, sest ta teab väga hästi, et see on vajalik ja väärib tegemist.“

20. sajandi ulmeklassik Ray Bradbury (kodanikunimega Raymond Douglas) sündis Illinoisi osariigi väikelinnas Waukeganis elektrimontööri kolmanda lapsena. 8-aastaselt avastas ta ajalehtede kaudu teadusliku fantastika, 10-aastaselt veetis kõik esmaspäevaõhtud linnaraamatukogus. Kooli läks ta kuueselt, aga tema ametlik haridus piirduski vaid selle koolitarkusega, mis saadud Los Angeleses, kuhu pere oli vahepeal kolinud, sest ülikooliõpinguteks puudus raha.

Rayl oli juba varakult kaks suurt kutsumust – näitlemine ja kirjutamine. Pärast kooli müüs ta tänavanurkadel ajalehti, et kuidagi elus püsida. Aastal 1941 otsustas ta lõplikult kirjutamise kasuks, saates odavatele ajakirjadele esialgu põnevuslugusid ja kriminulle, sest need aitasid tal trükki pääseda. Alates 1949. aastast leidsid ta teosed juba pideva koha sarjas „Parimad ulmelood“ (Best Science Fiction Stories).

Erinevalt paljudest teistest ulmekirjanikest on Bradbury stiil tõesti äärmiselt väljendusrikas ja kujundlik. Ta pole piirdunud ainult ulmega. Paljude eestlaste lemmikuks sai ka tema lapsepõlveromaan „Võilillevein“, mille auks nimetas „Apollo 15“ meeskond Kuul ühe kraatri Võilille kraatriks. See oli raamat 12-aastase poisi suvistest seiklustest Illinoisi väikelinnas. Teose tõlkis Laine Hone ja selle andis kirjastus Eesti Raamat välja pärast taasiseseisvumist (1994). Samas kirjastuses ilmus 1974 ka Bradbury esikromaan „Marsi kroonikad“ (tõlkija Linda Ariva). Eesti keeles on olemas veel veel Jaana Peetersoo tõlgitud „Vist on kuri tulekul“ (Elmatar 1999) ja Mario Kivistiku vahendusel jutukogu „Kaleidoskoop“ (Varrak 2000), lisaks hulganisti tekste ajakirjades ja netiportaalides.

Esimese filmi Bradbury ainetel tegi kuulus prantslane Francois Truffaut, hiljemgi on ta filmitegijaid üha uuesti inspireerinud. Ulmeklassik on saanud rohkesti kirjandus- ja muid auhindu, näiteks Robert Balli mälestusauhinna parima kosmost käsitleva artikli eest. Ja kuigi ta ise ülikooli ei jõudnud ning ei õppinud isegi autot juhtima ja soovis näidata pühapäeviti kirikus hoopis loodusfilme, on ta endiselt kogu maailma teadlaste ja leiutajate üks lemmikuid.

Bradbury raamatu peakangelane päästis põletamisest teatavasti Koguja raamatu, mis talle pärast mitmekordset lugemist pähe jäi. Enne mõne Eestis lastepornolikkuse pärast kohtu alla antud teose kaitsmist võiksid ehk kirjandussõbrad pikemalt järele mõelda, kas see raamat kuulub tõesti niisuguste lemmikute hulka, mille nimel nad tahaksid samuti eluga riskida, nagu tehti kord Bulgakovi, Pasternaki, Brodsky ja Solženitsõni käsikirju edasi andes. Ja seda teost samal moel pähe õppida nagu Bradbury pritsimees, kes keeldus lõpuks ohtlike nimekirja kuuluvate raamatukogude põletamisest ja peitis värisevate kätega põue raamatu, mis „laskus kuidagi kuulekalt nagu valge tuvi tiibu lehvitades tema kätte, kui ülalt pildusid mehed sületäite viisi ajakirju tolmusesse õhku. Need langesid maha nagu lastud linnud ja naine seisis nagu väike tüdruk all nende surnukehade keskel.“

Soovitan igal juhul kõigil mälu värskendamiseks Bradbury uuesti üle lugeda. Kasvõi seepärast, et Tallinnas esines sel suvel Kiievi politoloog Mihhail Pogrebinski. See teisitimõtleja pole eales olnud Bradbury pritsimees ehk kommunistlik tegelinski, just Pogrebinski organiseeris koos kolleegidega 1991. aastal Ukraina esimese valitsusvälise analüütilise keskuse (turureformide keskus). Aga tänaseks on ta kodumaal toimuva tõttu läinud tülli paljude sõprade ja isegi sugulastega, sest tema võitleb poliitikaga, mis nõuab eelkõige „derussifitseerimist“ – üksnes see tagavat mõne tähtsa võimumehe arvates Ukrainale julgeoleku.

Ma saan endisest ja praegusest valitsusvälisest mõtlejast suurepäraselt aru, sest ka mina tahaksin pritsimeeste uue vaimupimeduse ajajärgul pähe õppida pigem mõne vene klassiku peatükke või ka Bradburyst päev hiljem sünnipäeva pühitsenud ja pidevas vaesuses elanud Aleksandr Grini oma (1880–1932) loodut.

Ja uskuge, päheõppimist väärivad kirjaread panevad meid juba iseenesest mõtlema antipritsimehelikult, mitte antivenelikult. Näiteks need:

„Me teame kõiki neetud lollusi, mida me oleme tuhande aasta jooksul teinud, ja kui me seda teame ning alati meeles peame, siis me lakkame ühel päeval neid neetud tuleriitu tegemast ega hüppa enam ise tulle. Igast sugupõlvest jääb järjest rohkem inimesi, kellel see meeles seisab. Pole tähtis, mida sa teed, peaasi, et sa midagi, mis enne sinu käte puudutust oli teistsugune, muudad millekski, mis sarnaneb sinuga, kui sa oma käed ära võtad. Lihtsa muruniitja ning tõelise aedniku erinevus seisabki selles puudutuses. Muruniitjat nagu polekski olnud, aednikust aga jääb kauaks mälestus.“

Bradburyst jääb kindlasti mälestus kogu maailma kirjanduslukku.

Mis mälestus jääb aga meie väikesest rahvast, kui asendame kurjuse impeeriumi lõpliku desovetiseerimise primitiivse rahvusliku protestiga, mis muudab automaatselt kangelasteks kõik meie kohalikud „pritsimehed“, kes „põletavad“ mõnuga meie hingedes just kõige ülevamaid ja inimväärsemaid tundeid, koostades juba Bradbury kujutatud võimumeeste kombel „pahade“ inimeste nimekirju, nagu paneb ette näiteks poliitik Ojuland, kes teatavasti edutati välisministriks ja Europarlamendi saadikuks Eesti praegust elu kujundava Reformipartei kaudu.

REET KUDU

Jaga |