Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Ettevaatust, päevalehtede lugejad

TOOMAS ALATALU,      21. august 2002


Minu kommentaar "Ühe põlvkonna põrumine" eelmises Kesknädalas oli trükikuradi tahtel saanud vale lõpu. Mõistagi ootas esimene Eesti ja neid uskuv välismaa, et presidendivalimised võidab Peeter Tulviste.
Kogani nimi sattus professori asemele tulenevalt sellest, et oli ka lugu temast ja Eesti päevalehtede seotusest läheneva valimiskampaaniaga, mis toona loovutas oma koha fotole neljast naispoliitikust ja näeb seetõttu päevavalgust täna.
Kahe kuu pärast valime uuesti ja paratamatult meenub 1999. aasta kohalike valimiste eelne olukord, mil ajakirjanduse selgelt ühepoolne hoiak tipnes jultunud tsensuuriga. On ju võimatu nimetada teisiti fakti, et Jevgeni Kogani kandideerimisest Isamaaliidu liitlasena ei ilmunud kogu valimiskampaania vältel ridagi üheski eestikeelses ajalehes. Sest just niisugune oli päevalehtede omanike (või siiski vaid nende kohalike juhtide?) ja kolmikliidu erakondade (ja nende välistoetajate?) tahe.
Mäletatavasti ei jäänud Keskerakonnal kujunenud olukorras üle muud, kui osta tasuline reklaam, et teavitada valijaid Kogani kandideerimisest. Ning sellegi avaldamisega viivitati kuni viimase hetkeni ning püüti (Eesti Päevalehe kiirelt kirjutatud kommentaaris) Kogani tähtsust pisendada. Pärast Kogani valimisvõitu oldi kibekiired väitma, et tegu olla täielikult muutunud mehega ning kulus veel poolteist aastat, enne kui samad ajalehed, kes olid teinud kõik Kogani valimiseduks, hakkasid imestama, et ei tea, kuidas küll too on poliitikasse tagasi saanud.
Eesti ajakirjanduse üks peategijaid Mart Kadastik peab ajakirjanduse üheks probleemiks poliitikute vastutustundetust. Poliitikud on siiski avalikkuse pideva tähelepanu all, mida paraku ei saa öelda nende suhtes, kes kolm aastat tagasi langetasid otsuse, et Kogani kandideerimine tuleb ajakirjanduses maha vaikida - nende nimed pole ju kusagil figureerinud. Kuna päevalehtede poliitilised sümpaatiad on jäänud endisteks ja nende arvamustoimetustes istuvad täna samad inimesed, kes kolm aastat tagasi, siis on demokraatia ja võrdsete võimaluste tagamise seisukohalt õige aeg päevalehtedelt küsida - keda te seekord kavatsete varjata ja palju tõe päevavalgele toomise eest sedapuhku maksta tuleb?

Artikkel Ühe põlvkonna põrumine

Viimati muudetud: 21.08.2002
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail