Kellele lüüakse hingekella?

MARE LIIGER,      09. veebruar 2005


Helistades erakonna liikmetele ja kutsudes neid aktiivsemale tegevusele, kuulen ma üha enam väsinud lauset: ma ei taha enam validagi, sest pole kellegi vahel valida. Tunduvalt järsemalt väljenduvad minu teised tuttavad, kes otsekoheselt teatavad, et vali keda tahad, ühtmoodi rahva vastu tegutsevad nad niikuinii. Nii on oodata järgmistel valimistel madalaimat valimisaktiivsust. Milles on siis asi, kui kõik erakonnad väidavad, et tegutsetakse eesti rahva huvides?

Eesti inimarengu aruanne aastast 2003 kinnitab, et 40% elanikkonnast ei jaga ühiskonna kehtestatud väärtusi ega tunne end mingil kombel olevat seotud selle riigiga, kus nad elavad. Ühiskond ei osale nende elus ja nemad riigi elus. Ekspertide arvamusel on 40% äärmiselt lähedal riiklikule katastroofile. On see ülepaisutatud hirmujutt või karm reaalsus?
15 aastat on ühiskonnas kehtinud vaid kindlad väärtused – need on edukus, rikkus ja võim vahendeid valimata. Neid väärtusi on kultiveerinud võimulolevad erakonnad ja võimendanud meedia. 10–15% elanikkonnast on selle ka saavutanud, ligikaudu 25% võitleb nende väärtuste nimel, 20–30% lepib vähemaga, kuid ülejäänud on loobunud lootmast minimaalsematki. 40% lastest elab allpool vaesuspiiri, pikaajaliste töötute arv kasvab ja nendest ning pahatihti ka nende lastest kvaliteetset tööjõudu saada on raske, kui mitte võimatu.

Eesti pole valmis sotsiaalsemaks kapitalismiks
Sotsiaalteadustes on ammu selgeks saanud, et eluga toimetulematud vanemad kasvatavad eluga toimetulematuid lapsi. Ühiskonna toetus piirdub vaid toimetulekutoetuste maksmisega, mida elamiseks on vähe ja suremiseks veidi palju. Vali keda tahad, tulemus on põhiliselt sama. Mõned nädalad tagasi toimunud Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse korraldatud tervisefoorumil kõlasid kurjakuulutavad väited, et Eesti ei ole valmis sotsiaalsema kapitalismi tulekuks, sest ühiskond on selleks liiga vaene. Edasi tulevat ikka minna liberaalse mudeliga, mis, tõsi küll, suurendab teatud elanikkonna vaesust, kuid seda kiiremini suurendab tootlikkust, et siis hiljem minna edasi sotsiaalsema ühiskonnakorraga.
Mida päev edasi, seda kahtlasem tundub mulle, et kellegagi on siis veel edasi minna. Ma kardan, et 1/3 eesti rahvast on selleks ajaks välja surnud.

Õpetajad päästavad lapsi sotsiaalsest tõrjutusest
Kuna viimase kolme aasta jooksul olen ma külastanud ligikaudu 50 kooli, siis jääb mulle mulje, et pedagoogidega mängitakse hiina varblaste mängu, teate küll, seda, mis viis nende väljasuremisele.
Kui ehk eliitkoolid välja arvata, siis on meie pedagoogid põhiliselt hallipäised sügavas keskeas või pensionipõlves vanadaamid, keda hoiavad koolides põhiliselt altruism ja kohaliku direktori haledad palved enne iga kooliaasta algust. Kuigi paljud neist ei suuda ehk kaasaegse pedagoogika kõrgustes turnida, on nende motiiviks päästa kohalike külade lapsi, kes sageli kaugemale kooli ei sõidaks ja seda vaid põhjusel, et nende räbalaid riideid hakataks narrima. Paljudel nende koolide lastest puudub isa, sageli tarvitab üks või ka kaks lapsevanemat alkoholi, on pikaajaliselt töötu või kannab muud sotsiaalset stigmat. Lapsed ei tunne kooli tulles tähti ja neil puudub vähimgi suhtlemiskogemus. Aastaid näevad õpetajad ränka vaeva, et tuua lapsed välja sotsiaalsest tõrjutusest. Iga päästetud laps on väärt aumärki, kuid ainsaks aumärgiks on haridusministeeriumi ametnike suust väljahüppavad konnad: kord tahetakse peale sundida tähtajalisi lepinguid, litsentse, kuulutatakse osa koole (just selliseid koole) kaduvateks ja siis asja krooniks teadustatakse, et varsti me koondame õpetajaid niikuinii.
Ometi on nendes maakoolides tunda veel hinge, mida odavates linna kombinaatkoolides ei ole juba ammu. Lilled, kompositsioonid, linnud, käsitsi tehtud taiesed, mis linnakoolides oleksid 1–2 nädalaga rüüstatud, püsivad aastaid ja õpilased hoiavad neid. Mõned õpivad nende vanade pedagoogide käest kunsti, kuidas saada heaks inimeseks. Mõned, sageli just katkistest peredest, protesteerivad ka kooli kui ühiskonna loodud instantsi vastu. Hakkavad varakult jooma, sageli narkootikume tarvitama ja lõpetavad mõni aasta hiljem vanglas, poe taga, odekolonnipudel peos, või koduse küla kraavis.
Neljandik 15–16aastastest noorukitest joob kanget alkoholi vähemalt üks kord nädalas – nii kinnitas uuring Jõgevamaa kooliõpilaste seas.

Kellele siis lüüakse hingekella?
Lahendused on teada ja põhjamaades ammu leiutatud – need on sotsiaalse võrgustiku loomine ja individuaaltöö. Selleks on vaja sotsiaaltöötajaid, ressursse ja ühiskonnakorraldust sotsiaalsema ühiskonna suunas. Paraku, ei midagi sellist, meie ühiskond ei pidada selleks valmis olema. Eesti kõrgkoolides praktiliselt ei ole sotsiaaltöö magistriõppes riigieelarvelisi kohti.
Mul puudub võimalus vestelda meditsiini hävitamisest, kuid sageli just pärast väikelinnade ja maahaiglate muutmist vanadekoduks ja nüüd ka peatset kiirabiarstide koondamist on maainimene kaotanud oma kuulekuse külastada valimisjaoskonda, sest hääleta ükskõik kelle poolt, tulemus on ikka sama. Ka Keskerakond vangub pidevate lahkujate tõmbetuules ning kaotab usaldust. Kas ei oleks viimane aeg pidada tõsiselt aru. Koondada kokku kõik inimestest hoolivad erakonnaliikmed ja ilma isiklikku kasu taga ajamata proovida aidata neid, kes ei suuda ja ei taha ega looda enam midagi. Kui seda ei juhtu lähipäevil, siis hääletavad põhiliselt need 20% valijatest, kes on valitsevatest väärtustest kasu lõiganud ning nemad valivad edukate erakonna.

Viimastel nädalatel kiirabiga haige juurde sõites kuulen nii paljudes kodudes valu ja ägamist nagu hingekellade kaja. Meie rahvale lüüakse hingekella.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)