(Meie) venelased ja meie

DIMITRI KLENSKI,      01. september 2004


Kellele ja milleks on vaja Eestis sündinuid välismaalasi?

Algus eelmises Kesknädalas

Tooks veel vaid paar piltlikku näidet argielust. Kui vaadata Eesti riigi autasu saanud isikute nimekirju, siis võib arvata, et Eestis elab maksimaalselt 1% mitte-eestlasi. Tallinnas, kus poole elanikest moodustavad mitte-eestlased, on nende esindatus volikogus alla 30%, täitevvõimuorganites on see aga alla viiendikku.
Itaalias puhata sooviv Eesti Vabariigi kodanik ei maksa viisa vormistamise eest sentigi, sest Eesti on ELi liige. Ometi peab alaliselt Eestis elav halli passi omanik maksma viisa eest täiendavalt 1000 Eesti krooni ja punase passi omanik – 1592 krooni. Tekib loogiline küsimus: miks need "teisesordilised" Eesti elanikud peavad peale maksma?
On ju paljud nendest ise või nende vanemad Eestis sündinud. Kui piinlik see ka ei ole, ent tõelist etnilist võrdsust Eestis võib kohata ainult kalmistul. Kuigi siin on ka tekkimas probleeme rahvuslikul pinnal.

Elame absurdses situatsioonis
Selle olukorra saaks lahendada päeva pealt: 150 tuhandele Eesti nn välismaalasele tuleks anda kodakondsus samadel tingimustel kui järjepidevatele kodanikele. Majanduslikult ja sotsiaalselt ei mõjutaks see raasugi reaalses elus toimivat sotsiaalset ja majanduslikku diskrimineerimist. "Tööle võetakse ju mitte passi, vaid näo/keele järgi," nagu ütleb rahvatarkus. Samas oleks aga grandioosne efekt ühiskondlik-poliitilise õhkkonna puhastamisel. Moraalselt muutuks mitte-eestlasest mittekodanik Eesti suhtes järsult sõbralikumaks (lojaalsemaks). See oleks igati mõistlik ühiskondliku pinge maandamine. Ent seda ei tehta, kuna seda ei taheta. Praegune naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise tempo on niisuguse, et alaliselt Eestis elavate hallide passide omanike olemasolu saaks likvideerida 30–35 aasta pärast!

Virtuaalne kodakondsus
Kuidas näeb probleemi ja selle lahendusi võimutsev poliitiline eliit? Esiteks, meil ei ole mingeid inimõiguste probleeme vähemusrahvustega, kuna kõik selles valdkonnas vastab nn Kopenhaageni kriteeriumitele. Teiseks, meil ei olevat mingeid takistusi Eesti Vabariigi kodakondsuse saamisel, õppigu ainult taotlejad eesti keel selgeks.
Mis puutub esimesse teesi, siis asi pole ainult selles, et ükski mitte-eestlasest töötu ei suuda tõestada, et ta vallandati etnilise kuuluvuse tõttu, kuigi riigis tervikuna on selgelt näha diskrimineerimist tööhõives just rahvuskuuluvuse järgi. Miks see nii välja kukub, on teine küsimus.
Põhimõtteline on aga see, et meil mängitakse virtuaalselt kodakondsusega. Eestis sündinud halli passi omanikke võrdsustakse isikutega, kes on saabunud teisest riigist Eestisse pärast meie taasiseseisvumist. Et seda absurdsust "söödavaks" teha, teisisõnu näidata Kopenhaageni nõuetele vastavust, kuulutatakse need nn välismaalased "okupantideks või nende järeltulijateks", nagu hiljuti isegi üks meie humaansematest Riigikogu liikmetest Jaak Allik lubamatult väitis.
Teine tees on sama demagoogiline. Pidevalt väites, et eesti keele oskus kergendaks mitte-eestlastel töö leidmist või hariduse saamist, teeb Eesti riik (muide, rikkudes Eesti Vabariigi haridusseadust, mis garanteerib eesti keele õpetamise) kõik selleks, et eesti keele õpetamise tase venekeelsetes koolides langeks aastast aastasse. Meil on ju nii, et ennem pannakse "lojaalne" eestlane venekeelse kooli direktoriks kui õpetama eesti keelt. Tallinna Pedagoogilise Ülikooli sotsioloogid eesotsas teadlase Ellu Saarega tegid kindlaks, et eesti keele valdamine ei anna võrreldes eestlastega mitte-eestlastele mingit eelist karjääri tegemisel. Eesti keele eksamid on sisuliselt muutunud kodakondsust taotlevatele mitte-eestlastele alandamise aktiks.
Teisisõnu, tegelikult tõrjub Eesti riik sihikindlalt mitte-eestlasi ühiskonna elu ääremaale, samas heites pidevalt nendele ette, et nad on laisad ja Eestile ebalojaalsed.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)