Tunda uhkust või häbi?..

Ja ma peaksin sellise Eesti üle uhke olema?! Kohatu oleks uhke olla inimeste üle, kes seda kõike - enda lõpmatut alandamist ja alandajate, orise härrasrahva lõpmatut eneseülendamist - on talunud. Ega seda „härrasrahvast", nagu juhtiva valitsuspartei viimasest solgiämbrist nähtub, palju polegi: üks käputäis oravaparteist, teine käsilasparteist IRL-ist. 14 inimest Reformi poliitbüroost ja arvata vähemgi IRL-i omast - nemad valitsevadki Eestimaad. Vaat nii on Eestis lood demokraatiaga tegelikult! Ei aita siin mõnitamine, ei avita orjavitsad, vist mitte ka eutanaasia. (Peaaegu et kasutasin nüüd Kivisildniku sõnapruuki.)

Võrdse kohtlemise (mõtlen soolist!) printsiibilt on meie riigi õigluse ja õiguse üle järelevalvajad - prokurörid - lausa silmapaistvad. Ometi valitseb sel alal Eestis lausa pilkane pimedus.

Riigiprokurör Heili Sepp saavutas „Silvergeiti" puhul väidetavalt küll pisku eneserahulduse, kuid seda ei saa isegi Pyrrhose võiduks nimetada. Nüüd ta uut oravate sõnnikuhunnikut sorima ei hakkagi - ütleb, et ei saa uurida, kui pole kahjusaajat - kaebajat...

Taevas appi, kas riigiprokurör pole ära õppinud, et on olemas avalik õigus ja eraõigus! Et avalik õigus puudutab meid kõiki. Juba Vana-Kreekas oli nii, et eraõiguslikku juurdlust alustati üksnes kannatanu-kahjusaaja hagi korral, aga kuriteo puhul avalikus õiguses hakatasid seadusetähed juurdluse ilma mingi avalduseta, sest see puudutas kõiki - ühiskonda.

Aga Reformierakonna viimane (et mitte öelda: eel-(eel)viimane?..) keiss - „Ojulandgeit" - kuulub kõigi oma arendustega kahtlemata avaliku õiguse valdkonda. Ent meie õigusekaitsjad vist ikka ei küüni Vana-Kreekani?..

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |