Miks pidada nõiatralli?

Ilmne on see, et Savisaare kui Tallinna linnapea suhted ühega naaberriigi mõjukamatest administraatoritest oleks normaalsetes oludes kasulikud kogu riigile. Praeguse režiimi arust aga on see kuritegu. Saada kriisiajal annetus poolelioleva kiriku jaoks on üldtuntud humanismiakt. Aga meil pöörati see valimiseelseks poriloopimiseks tugeva vastase pihta, järjekordseks vene kaardi löömise katseks.

Tõnismäe monumendiga ette võetud provokatsioon (teisiti ei saagi seda kurja ja rumalat tegu nimetada) valusasti solvas fašismi vastu võidelnuid, nende peresid siin- ja sealpool Eesti piiri.

Ja nüüd siis veel viimane provokatsioon  - kodumaiste mustamisspetside väljamõeldis! Kes teie, härrad mustajad, ise olete, kui kasutada juriidiliselt ebapädevat mõistet „mõjuagent"?

Ansipit on süüdistatud bolševismis, eriti seoses Tartu tudengite meeleavaldusega. Aga ta ju oli parteiline boss? Ja on ka selge, et „orgküsimustega" tegelemine eeldas kaadriküsimustega tegelemist ja see omakorda vajadust KGB-ga kooskõlastamise järele - teisiti ju asju ei aetudki. Kas ta on siis mingi kadunud bolševismi agent? Ei usu! Ilmselt ikka seesama konjunktuurne mõtlemine viis teda komparteisse ning aitas ka Reformi ja valitsuse etteotsa. Aga bolševistlikud krutskid jäid talle külge ja veavad ära demokraatia teelt. Ajendas ka tahtmine rehabiliteerida end kuritegelikust bolševismirežiimist: „Vaadake, kui hea ja patriootiline ma olen vabariigi suhtes!"Juba sellepärast ei tohiks kategooriliselt temasugust riigitüüri juurde lubada, sest ta ju kahjustab riigi mainet.

Konjunktuurse ja ambitsioonika Ansipi kohta öeldu ei puuduta „endisi" üldiselt. Need ju enamuses ka režiimi patused ohvrid. Minagi nende hulgas. Noorena olin rumal ja bolševik -- sain nõukakasvatuse sõjalis-patriootilistes oludes, Venemaa tagalas; vanemas eas - harituna ja elupraktikaga, olin bolševismivastane. Ja neid EKP-s  oli, eriti peale 1960. aastaid.

Tean, kuidas parteisse ei tahetud astuda ja kuidas sinna kergelt ei võetud - eriti intelligentsi esindajaid. Öeldi: „Need ju tahavad parteisse karjerismi eesmärgil!" Partei oli liikmepiletitega õigusetu, manipuleeritav, inertne mass. Pole kahtlust, et enamus pooldas Eesti Vabariigi taassündi ning nii mõnigi kord riskeeriti Eesti taasiseseisvumise nimel eluga Eesti, Liidu ja rahvusvahelisel tasandil.

Hääbuv majandus, töötus, kasvav vaesus, spetsialistide ja noorte pagemine maalt on eurotsooni astumise tingimuste täitmisega kaasnev nähtus. Eelarvet osati diktaatorlikult, elementaarset eetikat eirates, kärpimistega ornungis hoida. Riigi siseelu aga lasti vabaturu stiihiasse. Täieliku kollapsi ohus ansiplik režiim realiseerib oma juhi ambitsioonikust tuttaval bolševistlikul kombel - opositsioonilisse Keskerakonda suhtutakse kui klassivaenlasesse. Vaid seina äärde veel ei panda.

Teistesse erakondadesse suhtumine on vastavalt vajadusele ja võimalustele, kuni likvideerimiseni välja (parteijuht kohtupinki, kõik muu soodustamine või laitmine käib propaganda abil).

Samuti kui kunagist „klassivaenlase"- või „rahvavaenlase"-siltide külgekleepimist harrastatakse ka nüüd „venemeelsuse", „endiste", „Vene mõjuagendi" jne siltide pealepanekut.

Eesmärgil tõsta Ansipi ja Reformierakonna reitingut ning vaenlase sõduri ja mõjuagendi alase provokatiivse nõiatralliga teritatakse „patriootilist vaimu".

Propaganda, millesse on kaasatud valitsusorganid ja millest võttis osa ka president, on kui viimase tõe kuulutaja. Valitseb vaimu diktatuur. Need ju on bolševismi ehk - tänapäevaselt - korporatiivse diktatuuri hälbed.

V. PETERSON, Harjumaa

Jaga |