AL QAEDA JA TALEBAN NING TERRORISM

SVEN MIKSER,      24. oktoober 2001





Ajaloo hirmsaima terrorirünnaku järel, mis tabas Ameerika Ühendriike 11. septembri hommikutundidel, on peasüüdlasena mainitud enamasti ühte nime: Osama bin Laden.
Mitme analüütiku sõnul on põhjatu rikkast araabia ekstremistist saanud sümbol, mis pärast külma sõja lõppu ja Nõukogude Liidu lagunemist kujutab endast ainsa superriigi sõjalise võimsuse sihtmärki ja Ameerikat ühendavat "vaenlase kuju". Täna lõppevas järjejutus saime teada, kes see salapärane mees on, kuid islamimaailma jaoks pole pole tema süü siiani piisavalt tõestatud.

Talebani eesmärgiks oli luua maailma rangeim ja puhtaim islamiriik. Vahetult pärast võimuletulekut tehtigi algust range islamiseaduse juurutamisega.

Maailma karmim islamirezhiim

Naistel keelati koolis ja tööl käimine, range keelu alla sattus igasugune islamiväline misjonitegevus. Mõningase pildi rezhiimi karmist koodeksist annab loetelu mõningatest keelatud nähtustest ja tegevustest. Näiteks ei luba talebani islamiseadus televisiooni, muusikat ja pillimängu, interneti kasutamist, inim- või loomakujulisi ausambaid või figuure, inimeste ja loomade fotografeerimist või maalidel kujutamist, kergemeelsusi nagu tantsimine, kosmeetika, kaardimäng või lohelennutamine. Loetelu võiks pikalt jätkata.

Talebani tõrjutud naised

Tsiviliseeritud maailma silmis pälvis Talebani võim esialgu enim hukkamõistu naiste tõrjumisega avalikust elust. Muret valmistas vaatlejaile ka naiste haridusvõimaluste puudumine ning vilets ligipääs meditsiiniabile. Olukord elukvaliteedi ja haridustasemega on Afganistanis tõesti nutune - keskmine eluiga on ÜRO andmeil alla neljakümne seitsme aasta, seejuures ületab meeste keskmine eluiga pisut naiste oma. Vaevalt pooled üle 15 aasta vanustest meestest oskavad lugeda ja kirjutada, naistest on kirjaoskajaid veelgi vähem - viisteist protsenti.
ÜROs täidab Afganistani kohta endiselt pagendatud presidendi Rabani eksiilvalitsus. Pärast seda kui Talebani valitsus keeldus 1998. aastal USA Aafrika riikide saatkondadele toimunud pommirünnakuid välja andmast terrorismiliidrit Osama bin Ladenit, sattus niigi vaene Afganistan lisaks veel ÜRO sanktsioonide alla.
Täiendavat pahameelt on Läänemaailmas põhjustanud mullune otsus Bamyiani buddhakujude purustamiseks ning vahetult enne Ameerika-vastaseid terrorirünnakuid alanud protsess rahvusvaheliste abiorganisatsioonide töötajate üle, keda Taleban süüdistab kristluse levitamises.

Tunnustus tuli vaid kolmelt riigilt

Kuigi Talebani rezhiim on teinud jõupingutusi rahvusvahelise tunnustuse leidmiseks, saavutati diplomaatiline tunnustamine vaid kolmelt lähipiirkonna riigilt, kellest Saudi-Araabia ja Araabia Ühendemiraadid on tänaseks rahvusvahelise surve tõttu diplomaatilised suhted katkestanud. Ka kolmas - Pakistan - on oma diplomaadid sõja kartuses koju kutsunud, kuid pole formaalselt suhteid katkestanud. Ilmselt ei soovi seda ka lääneliitlased, sest sõjategevuses ameeriklasi toetav Pakistan on neilegi üheks vähestest kanalitest, mille kaudu on võimalik saada enamvähem adekvaatset informatsiooni Afganistanis toimuvast.
Vaatamata sellele, et valdav osa maailmast, sh islamistlikust, on kutsunud Afganistani liidreid mõistlikkusele ning koostööle rahvusvahelise üldsusega terrorismivastases võitluses, keeldub Taleban siiani igasugustest mööndustest, väites, et Nõukogudevastase sõjasangari ja islamirezhiimi suursponsori uskmatuile välja andmine poleks kooskõlas islami põhimõtetega.

Sõda

Vahetult 11. septembri tragöödia järel oli selge, et pelgalt diplomaatiaga konflikti lahendamisel ei piirduta. USA avalik arvamus nõudis kättemaksu ja taolisele avalikkuse survele ei saanud administratsioon vastu seista. 7. oktoobril astuski Afganistani ümbrusse koondatud Ameerika sõjamasin tegevusse.
Ameeriklaste õhulöögid on esimestel nädalatel olnud tavapäraselt võimsad. Juba esimese nädala jooksul suudeti afgaanide õhukaitset sedavõrd sandistada, et julgeti pommitusreididele saata võrdlemisi aeglaseid ja madalal lendavaid raskepommitajaid. Vaatamata sellele, et alates kümne aasta tagusest lahesõjast on ameeriklaste sõjaline täppistehnoloogia tublisti arenenud, ei ole kaasnevatest tsiviilohvritest suudetud päriselt hoiduda ning erinevate teadete kohaselt on tabamusi jagunud ka ÜRO abiorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Punase Risti objektidele Afganistanis.
Märkimisväärselt head tööd on USA ja Briti diplomaadid teinud terrorismivastase koalitsiooni kooshoidmisel. Vankumatult on Ameeriklaste poolel Venemaa ja endise Nõukogude Liidu Kesk-Aasia vabariigid, seni on ameeriklasi pea tingimusteta toetanud ka Pakistan, seda vaatamata siseriiklikule survele islamiäärmuslaste poolt ja pidevatele nägelustele suure naabri Indiaga.

Mis saab pärast?

Briti välisminister Jack Straw ja teised terrorivastase alliansi kõrged juhid on hoiatanud, et lahingtegevus võib kesta pikki kuid ja kanduda läbi talve kevadeni. Ilmselt usuvad aga vähesed, et ka aasta pärast võiks Afganistanis rääkida püsivast rahust ja tasakaalust.
Sõjapidamise strateegia ja taktika kujundamise kõrval on maailma poliitilistel liidritel pureda teinegi vähemalt sama keeruline pähkel: mis saab Afganistanist pärast USA pommirünnakute lõppemist?
Paari nädala eest kõneks olnud võimalus, et 86 aastane pagendatud eksmonarh Zahir Shah võiks riiki naasta, oleks lühiajalise stabiilsuse ja rahvusliku ühtsuse võtmeks võitluses Talebaniga. Kuid ilmselt ei suuda eakas kuningas pakkuda stabiilsust pikaajalises plaanis.
Viimastel päevadel on Pakistani presidendile Musharrafile meeldida püüdev USA valitsus kombanud "laiapõhjalise" koalitsiooni loomise võimalust, milles teiste hulgas osaleks ka Talebani mõõdukam tiib. Paraku on selle variandi välistanud usbekke ja tadzhikke koondav Põhjaliit, kes taolise stsenaariumi käivitumise korral on lubanud võitlust omal käel jätkata. Samuti pole kumbki pakutud võimalus meelt mööda Talebani fundamentalistlikule tiivale, kes kõigele vaatamata omab ühiskonnas märkimisväärset toetust.
Nagu Afganistani sõjale eelnenud Balkani konflikt ilmekalt tõestas, on lääneliitlaste jõulise sõjalise sekkumisega võimalik vinduvates kriisikolletes otsene verevalamine küll lõpetada, ent stabiilse ühiskonna kiireks ja valutuks ülesehitamiseks ei ole hästitöötavat mudelit seni leitud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)