Parempopulism Eesti hariduselus õhutab sisevastuolusid ja riivab inimõigusi

 MINU KOOLITEE ALGAS Tallinna 46. keskkoolis (tänane Pelgulinna kool), mis 1961. a oli just valmis saanud ning oli kuuldavasti kõige moodsam koolimaja kogu N. Liidus. Arhitekt Udo Ivask oli hoonet projekteerides kavandanud sinna kõik selle, mis lääneriikides oli tavapärane: võimla ja staadioni, ujula ja lasketiiru, kooliaia ja soliidse aula. Maja ehitati küll tollase prügimäe servale, nii et esimestel aastatel oli akende lahtihoidmisega probleeme – hais kippus klassidesse tungima. Probleeme oli teisigi, sealhulgas kriminaalseid ja inimlikke. Mitu aastat kooli juhtinud direktor sai ametist lahti räpase intriigi tulemusena. Majahoidja mõrvati, sest kurjategijad tahtsid pääseda relvaruumi jne. Sellest hoolimata kadestati kõikjal Tallinnas nii selle kooli nüüdisaegsust kui ka selle pedagoogide, taidluskollektiivide ja sportlaste kõrget taset. Kus mujal veel oleks igal 12. aprillil peetud teaduse ja tehnika päeva!?

KUI TÄNA KIPUTAKSE üle-mõistuse-konkurssidega kesklinna koolidesse n-ö mugavate erialade juurde, mis lubavad soodsamat sisseastumist kõrgkooli, siis toona olid just äärelinnakoolid kõige edumeelsemad ja ka prestiižsemad – Pelgulinna kooli kõrval näiteks 24. keskkool ehk tänane Tallinna Kunstigümnaasium. Kunstil ja loomingulisel eneseväljendusel oli tollal ühiskonnas kõige kõrgem maine; mitte ärioskustel ega näiteks inglise keele valdamisel (muide, mitte ka vene keele valdamisel). Enamik Pelgulinna kooli kunstiklassi lõpetajaist astus ERKI-sse, paraku teiste klasside lõpetajad pigem TPI-sse. Olin meie lennust suureks erandiks, kes sai sisse Tartu Ülikooli eesti filoloogia osakonda ja seejärel ühena neljast meie kursuse tudengist ka ajakirjanduse eriharusse. Minu õpetajateks said professor Juhan Peegel, Sulev Uus, Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Andrus Saar jt.

MIKS MA KIRJUTAN nii pikalt oma haridusteest? Aga sellepärast, et mul on kahju tänastest kõrghariduse nõudlejatest. Kogu haridussüsteem on suhteliselt segane ja meenutab pigem kõrghariduse ostmist hüpermarketist kui enese harimist akadeemilises haridustemplis ja vastavas õhustikus. Igaüks tänastest tudengeist kogub mingisuguseid punkte, puuduvad õpperühmad, puudub see elementaarne õlatunne, mis oli meie ajal oma kursusel. Igaüks võitleb täna vaid iseenda eest – tõeline individualismi ülistuslaul.

Seoses uue kõrgharidusseadusega on asjalood muutunud veelgi segasemaks. Kui varem oli ka vähekindlustatud noortel võimalus kõrgharidust saada, tehes õppimise kõrvalt tööd, siis parempopulistide kehtestatud nn tasuta haridus võtab ühiskonna vaesemalt osalt ära reaalse võimaluse saada head kõrgharidust. See jääb vaid neile, kellel on priske rahakotiga vanemad või siis sponsorid, kelle toel võib seda „tasuta haridust“ nautida. Ometi kinnitasid nood majandusliberaalid veel äsja, et tasuta lõunaid pole. Kuidas on siis üldse võimalik tasuta haridus, mis maksab tuhandeid kordi rohkem kui üks lõuna!? Demagoogia õitseb, noortele aetakse puru silma ja udu pähe. Ja ka neil, kes lõpuks selle Canossa teekonna läbivad, on ainus reaalne võimalus kuhugi jõuda, jätkates õpinguid välismaal või lahkudes Eestist mujale tööle, et oma haridusele vastavat rakendust leida.

OMAETTE LUGU ON VENE NOORTEGA, kes tahetakse assimileerida juba gümnaasiumis. Nende võimalus Eestis kõrgharidust saada muutub üha väiksemaks, seda nii sotsiaalsetel kui ka kultuurilistel põhjustel. Hariduskeele monokultuuristamisega võtame venekeelseilt noortelt arvestatava perspektiivi Eestis karjääri teha või saada vähegi arvestatavat haridust. Üle jääb kas lahkumine oma vanemate kodumaale – Venemaale – või veelgi sagedamini Läände, sest inglise keel on neile noortele märksa meelepärasem kui pealesunnitud eesti keel. Viimane haridusreform õhutab ühest küljest sisevastuolusid rahvusrühmade vahel, kuid teisalt on ka see reaalne inimõiguste riive. Igal rahvusel, iga keele kõnelejal peab Euroopas olema õigus omakeelsele haridusele vähemasti põhikooli ja gümnaasiumi ulatuses, tegelikult ka kõrghariduse tasemel, ehkki sellest võimalusest ei räägita Eestis enam ammu. Haridusreformidega köetakse sotsiaalsete vastuolude katelt, mis võib ühel hetkel hakata taas üle ajama, ning siis pole enam ka veekahureist abi.

MART UMMELAS, Tallinna Televisiooni peatoimetaja

Jaga |