Valitsuse demokraatlik nägu

Tuleb aga tõdeda, et sellega ära harjunutel on uut reaalsust keeruline omaks võtta. Ikka oodatakse, et peaminister valitsusesisestes diskussioonides oma sõna tugevama õigusega maksma paneks ning koalitsioonipartnerite ettepanekud nende korraliku naeruvääristamise abil tagasi lükkaks. Autoritaarsuse pooldajates tekitab võõristust ka avaliku diskussiooni soodustamine olulisemates küsimustes. Ratase valitsuse ning tema enda suunas tihti kõlav kriitika vasakult ja paremalt näitab ilmekalt, kui võõrdunud ollakse demokraatlikust kaasavast valitsemisest ning kuivõrd visa on ühiskond sellega harjuma. Otsekui ei tajutakski enam, et riigis toimuva eest vastutame kõik ühiselt, erakondlikust kuuluvusest ja vaadetest hoolimata. Et demokraatia areneb vaid kõiki osapooli kaasava valitsemismudeli toimides.

Valitsuse võimekus algab vastutuse jagamisest

Kõrvalt, aga siiski mitte väga kaugelt vaatajana tundub, et Ratas on valitsusse loonud tööõhkkonna, kus kõigil osapooltel on võrdne sõnaõigus. Enam ei saa IRL-i nimetada juhterakonna puudliks ja sotse mõttetuks ripatsiks. Mõlema partei ministrid tulevad välja algatustega, mis läbi arutatakse ning diskussiooniks avalikkuse ette tuuakse. Nii oli Sisekaitse Akadeemia Narva kolimisega ning automaksuga, aga ka valitsusasutuste Tallinnast mujale viimise, alkoholiaktsiisi ja terve rea muude teemadega. Koalitsiooni erinevaid osapooli esindavad ministrid esitasid oma mõtted, valitsus arutas algatusi ja seejärel käidi need meediaarutelude kaudu välja rahvale seisukoha võtmiseks. Osa ideedest rakendati ellu ja mõned jäid ositi täitmiseks. Mõni tunnistati liialt tooreks ja lükati tagasi. Toimus demokraatlik kaasav debatt, mis konsolideeris ühiskonda ja andis võimaluse päriselt kaasa mõelda ning arvamust avaldada. Tõsi, paljud endise kursiga harjunud pidasid vajalikuks seda kirjeldada kui valitsuse tõmblemist ja suutmatust oma otsustele kindlaks jääda.

Jälgides Ratase mitme kriitiku mustrit, teeb kõhedaks neis peegelduv kõva käe ihalus. Sisuliselt nõutakse peaministrilt, et ta paneks koalitsioonipartnerid paika rusikaga lauale põrutades ega lubaks üheski küsimuses tekitada laiemat arutelu. Äärmuslikum osa ootab sedagi, et peaminister lähtuks vaid neist põhimõtetest, mida tunnistavad erakonna valijad, püüdmatagi koalitsioonipartnerite ja laiema avalikkusega kompromissile jõuda. Eeldatakse, et tegutseda tuleks jõu, mitte mõistuse positsioonilt. Õnneks on Ratas jäänud endale kindlaks, jättes kabinetile otsustusõiguse, jagades vastutust, ja saavutades sellega suurema koostöövõimekuse ning tulemuslikkuse.

Kes vähegi tähele paneb, märkab ka seda, et Eesti poliitikasse on seeläbi jõudnud uus poliitiline kultuur, kus eksimusi julgetakse tunnistada ning mõnikord astutakse samm tagasi, et hiljem saaks astuda kaks sammu edasi. Ilmselt kõige meeldejäävama näite võib tuua Rahandusministeeriumi plaanist, et firmaautodel oleksid värvilised numbrimärgid. Tekkis nii terav debatt ja vastuseis, et valitsus otsustas seda plaani mitte ellu viia. Kas see oli tõmblemine? Ei, tegemist oli mõistliku valikuga, mis arvestas ühiskonnast tulnud tagasisidega. Nii lihtne see ongi.

Koalitsioon tundub stabiilne

Meedias pidevalt üles kerkiv küsimus valitsuskoalitsiooni tervisest ja stabiilsusest on erakondade sees toimuvatest muudatustest ajendatuna mõistetav. Arvestades mitmeid muudatusi ministrite hulgas, IRL-i esimehe vahetust ning sellele järgnenud Tsahkna ja Mihkelsoni lahkumist tuleb nentida, et koostöövaimu on suudetud hästi hoida. Sealjuures ei tehta koalitsioonipartnerite siseprobleemide puhul üksteisele etteheiteid, vaid hoitakse fookus selgelt riigijuhtimisel. Rolle ei jagata toetajaskonna arvukuse alusel, vaid kõigilt osapooltelt eeldatakse võrdset panust.

Aastaid „vene kaarti“ kasutanud poliitilised jõud on üritanud peaministrit rünnata, hoiatades avalikkust kõige hullemate stsenaariumidega. Kahjuks levitati säärast argumenteerimata laimu ka välismeedias. Täna ei võeta neid „sõbralikke“ hoiatusi aga enam kusagil tõsiselt. Euroopa eesistumise edukas algus ning sujuv sisseelamine on selge sõnum Eestile ja Euroopale, et valitsus saab tööga hästi hakkama.

Valitsusjuht, kes ühendab

Jüri Ratas on valitsusjuhina see ühendaja ning rahusobitaja, kes leevendab Eesti väikeses ühiskonnas valusalt teravaks kasvanud vastuolusid. Olles saanud endale väsimatu läbirääkija maine, suudab Ratas lisada oma agendasse kõik riigile ja rahvale kasulikud ettepanekud, tulgu need omadelt või poliitilistelt oponentidelt. See on riigimehelikkuse peamine tunnus. Üha enam tekib lootust, et praegune valitsusjuht toob ühiskonna välja surnud punktist, kuhu vastandumine ja umbusk on selle paisanud.

Üle hulga aastate on Eestil valitsusjuht, kes ei esinda pelgalt oma erakonda, vaid on peaminister kõigile kodanikele, kõigi erakondade toetajatele. Muidugi oleks lihtsam esindada üksnes koduerakonda, nagu eelmised peaministrid, ent milleni taoline suletus viis, mäletame hästi. Pikemas perspektiivis võidab see, kes on oma seisukohtade seletamisel kannatlik, kuulab ära kõik poolt- ja vastuargumendid ning küsib rahvalt nõu. Kes ei ole arrogantne ning keda päriselt huvitab, kuidas meil kõigil läheb.

TAAVI  PUKK

[fotoallkiri]

TÖINE ISTUNG: Valitsuse istungitel valitseb töine õhkkond, kus kõigil osapooltel on võrdne sõnaõigus. 

Jaga |