Memento!

OLEG BUROV,      02. mai 2007


Lugedes Kesknädalast (11.04.2007) lugu „Gigantide heitlus pensionäride häälte pärast", tekkis mulje, et paljud on unustanud Eesti Pensionäride Liidu (EPL) tekkeloo ja asutajad ning pr Hilja Kukke nimetatakse EPL-i loojaks. Tahaksin värskendada lugejate mälu selles küsimuses.

1990. aasta kevadel ETV saate „Prillitoos" saatejuhid H. Shein ja H. Tarto, mõjutatuna eakate vaatajate kirjadetulvast, kutsusid pensionäre üles looma oma huvide kaitseks mingit organisatsiooni. 31. märtsil toimuski Raadiomaja Valges saalis koosolek, kus moodustati algatusrühm, millesse valiti A. Kogerman, E. Kuum, M. Lembe, K. Esta, O. Burov ja veel mõned. Alustasime põhikirja ja tegevussuuna väljatöötamisega. 4. oktoobril oli asutamiskongress, kus sai kinnitatud organisatsiooni nimeks Eesti Pensionäride Liit. Valiti juhatus ning esimeheks kinnitati Harri Kärtner ja aseesimeheks Oleg Burov.

Et Kärtner elas Tartus, langes kogu EPL-i tegevuse juhtimine ja suunamine minu õlgadele. Pidin leidma tööruumid, sisustuse, sidevahendid ja finantsallikad.

Kuna rööbiti tegutses Eesti Pensionäride Ühendus (EPÜ), mis moodustus NSVL sõja- ja tööveteranide organisatsiooni ümberristimisest ning millel olid varasematest aegadest olemas riiklikult tagatud ametiruumid koos kõige kaasaskäivaga üle Eesti, osutus EPL-i olukord eriti raskeks ja paljudele jäi mõistmatuks: milleks veel EPL?

Kui meie nõudsime võrdseid õigusi ja võimalusi ning järjekorraväliste eelistuste lõpetamist, siis EPÜ nõudis, et taastataks kõik veteranide eesõigused ja hüved. 1992. aastal pöördusid kindral Aksinin ja EPÜ esimees Sarri valitsusse nõudmisega taastada 9. mai ja 7. novembri tähistamine riigipühana.

Kuna Kärtner asus Tartus, läksin sellele nõupidamisele mina. Nõupidamist juhatas Savisaar, kes nõustus EPL-i seisukohaga, ja EPÜ nõukogulikud nõuded ei läinud läbi.

Probleeme oli tollal palju, riigil puudus isegi sularahavaru, et välja maksta pisku elatusrahagi, aga ajapikku siiski leiti lahendused. Meie ponnistused pälvisid hindamist – 1995. a. Riigikogu valimiste eel oli EPL-i reiting 1994. a. veebruaris 5%, märtsis 7% ja mais 8% (Eesti Sõnumid 06.09.04), mis kutsus kõrgemalt poolt esile otsuse, et Riigikogu valimistele tuleb lubada ainult poliitilised erakonnad ja tõkestada ühiskondlike organisatsioonide tee parlamenti. Kujunenud olukorras EPL-i esimees H. Kärtner kutsuti kandideerima Koonderakonna nimekirjas neljakümnendana (juba siis jahiti eakate hääli), aga Tööpartei kutsus teda oma nimekirja 2. kohale, ja Kärtner nõustus.

Valimistulemused näitasid: Koonderakond sai Riigikokku 43 kohta, Tööpartei – ei ühtegi.

Sellises olukorras Kärtner taandas ennast EPL-i esimehe kohalt ja allakirjutanu asus esimehe kohale, mis leidis kinnitamist järgmistel EPL-i kongressidel.

1995. aasta valimiskampaania käigus tutvusin lähemalt pr Hilja Kukega, kes siis juhtis Keskerakonna Põhja-Tallinna organisatsiooni, kuid mingil põhjusel lahkus sellest ametist. Mina kutsusin ta EPL-i aseesimeheks; EPL-i tegevjuhiks sai ta alles pärast minu lahkumist sealt 1998. aastal. Kärtner oli siis taas valitud esimeheks.

Samas artiklis mainitakse, et EPL oli apoliitiline ühing. Pean ütlema, et ka siin on väike ebatäpsus.

Meie tegime Keskerakonnaga pidevat koostööd. See väljendus meie poolt kogutud enam kui 10 000 allkirjaga ja isiklikult Edgar Savisaarele üle antud nõudmises kehtestada elatisraha asemel inimväärset elamist tagav pension ja taaskehtestada üldrahvalikud presidendivalimised.

Koostöö oli tingitud sellest, et ainult Keskerakonna esimees tuli meid tervitama ja edu soovima meie viienda aastapäeva tähistamisel ning ka üle-eestilisel üritusel Valge Laeva Kultuuripäev.

Seda kontakti tugevdasid M. Laari arvamus, et 500-kroonine pension on piisav, ja Reformierakonna esimehe S. Kallase rubla–kroon-vahetusel tehtud pettus ning oma lubaduste eiramine vahetuskursi kinnitamisel, samuti ka eakate kogutud matuseraha nullimine.

Kummaline on, et just nende õnge läksid tänapäeval mõned pensionäride organisatsioonid, ühinedes reformierakondlasest juhi eestvedamisel.

Ühinemist pakkusin veel 1997. aastal, kui poliitiline erimeelsus oli haihtunud ja jäid ühised sotsiaalprobleemid, kuid just EPÜ oli siis vastu.





Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)