Obama võit tõi maailma lootusepahvaka

Obama tegi ajalugu

Barack Obamat toetas 52% valimas käinud ameeriklastest. Tagasihoidlik protsent ei anna samas edasi demokraatide leeris valitsenud eufooriat ja elevust, mis äsjaste valimistega kaasnes. Inimesed seisid nii mõnelgi juhul valimisjaoskondaded järjekorrras tunde. 65 miljonit inimest 50 osariigist toetas Obamat. Neli aastat tagasi toetas president George W. Bushi tagasivalimist kolm miljonit valijat vähem.

Ajalooliselt jaotub USA selgelt „demokraatlikeks“ ja „vabariiklikeks“ osariikideks. Rannikul asuvad osariigid hääletavad valdavalt demokraatide poolt ja sisemaine nn usuvöö piirkond toetab traditsiooniliselt vabariiklasi.

Obama võitis endale toetuse kaheksas osariigis, mis neli aastat tagasi Bushi eelistasid. Neist kaks – Virginia ja Indiana – saatsid viimati oma valijamehed demokraadist presidenti valima 44 aastat tagasi, kui pärast John F. Kennedy atentaati valiti uueks presidendiks tema asepresident Lyndon Johnson.

4. novembril valisid ameeriklased ümber ka kogu USA Kongressi Esindajatekoja koosseisu ja kolmandiku Senatist. Nii ülemkoja kui ka  alamkoja valimised võitsid demokraadid. Uus president võib seetõttu arvestada mõlema koja toetusega, aga ka ainuvõimust tuleneva vastutusega.

Obama vannutatakse ametisse 20. jaanuaril 2009. Vahepealne aeg kulub uue meeskonna loomisele. Samal ajal on otsuste tegemine veel vana administratsiooni käes. Esmaseks ülesandeks kujuneb Obamal ilmselt USA finantskriisi ja sellest välja kasvava majanduskriisi ohjeldamine. Obama on juba praegu välja pakkunud esimesed sammud majanduse elavdamiseks. Ta peab oluliseks riiklikku toetust USA autotööstusele, töötuskindlustuse suurendamisele, maksusüsteemi õiglasemaks muutmisele. Uue presidendi meeskonnas saab välisministri kõrval väärika koha rahandusminister.

Seosed Franklin Delano Rooseveltiga

Möödunud nädalal õnnestus mul õhtusöögilauas kuulata USA ärimeest George Sorost, kes tunnistas, et temagi esmalt alahindas USA eesolevaid raskusi. Nüüd ta aga arvab, et käimasolev finantskriis on  sama ränk kui 1930. aastate Suur Depressioon.

1932. aastal sai USA presidendiks Franklin Delano Roosevelt, kes koondas enda taha vaesemad inimesed, linnaelanikud, etnilised vähemused ja ametiühingud. Tema rakendatud uue kokkuleppe (New Deal) poliitika leevendas töötust, aitas majandusel taastuda ja reformis pangandust. Roosevelt ühtlasi pakkus Teises maailmasõjas Euroopa demokraatlikele riikidele olulist sõjalist ja majanduslikku tuge.

Erinevate analüütikute väitel seisavad Barack Obama ees sama keerulised väljakutsed kui Rooseveltil. Lisaks majanduslangusele on Obama lubanud lõpetada sõja Iraagis ning tuua võidukas pööre Afganistani sõtta. Ta on lubanud lahendada senised hõõguvad kriisid suhetes Iraani, Põhja-Korea ja Kuubaga, kasutades toore jõu asemel diplomaatiat. Obama peab oluliseks tegelda globaalsete kliimamuutuste valdkonda kuuluvate küsimustega. Ta soovib lõpetada niisugune rahvusvahelise õiguse eiramise, mille musternäiteks on seniajani Guantanamo vangilaagris toimuv.

Obama kirjutas oma 2006. aastal avaldatud raamatus „The Audacity of Hope“ ("Julgus loota"), et tema ettekujutuses peab USA panema aluse uuele riikideülesele konsensuslikule kokkuleppele seismaks ühiselt vastu võimalikele ohtudele. Selles raamatus määratles ta oma presidendikampaania peajooned. Obama arvates saab suurriikide vahelist rivaalitsemist asendada kokkulepetega. Valmisolek koostööks on tegelikult olemas, vaja on vaid aktsepteeritud algatajat. Euroopa riigid on valmis andma uuele USA presidendile suures koguses diplomaatilist usalduskrediiti. Muu maailma puhul võib seda vaid oletada. Obama on esimene USA president, kelle poolvennad elavad Keenias ning endised algkoolikaaslased on Indoneesias.

Euroopa usaldab Obamat

Euroopa usalduskrediidi üks ilmekas näide on seotud Afganistani sõjaga. Presidendikandidaat Obama pidas suvel Berliini kogunenud ligi 200 000 kuulajale kõne, kus peatus ka oma välispoliitilistel prioriteetidel. Ta kinnitas, et Iraagist lahkuvate vägede arvel tuleb tugevdada Afganistanis võitlust Al Qaeda vastu. Kui Saksamaa enne ei olnud innukas Afganistani lisavägesid saatma, siis oktoobris võttis Saksa parlament peaaegu üksmeelselt vastu otsuse oma riigi panust Afganistanis suurendada.

Vaid sõjaliste lahenduste varal ei õnnestu Afganistani konfliktis võitjaks tulla. Iraagi konflikti ja Afganistani konflikti erinevus on selles, et viimase puhul on eurooplased oma toetusega kogu aeg ameeriklaste kõrval olnud. Afganistanis on tegemist NATO missiooniga, vastupidiselt Iraagile, kuhu pärast aastavahetust jäävad osalema vaid mõned üksikud liitlasriigid.

Euroopa riikide pettumus president George W. Bushis sai alguse pärast  Iraagi sõja algust, sest sellel puudusid pädevad põhjendused. Uuelt presidendilt oodatakse Iraagi sõja lõpetamist. Obama kasutas oma  valimiskampaanias Iraagist lahkumisest rääkides tähtaega, milleks on 16 kuud pärast ametisseasumist ehk 2010. aasta suvi. Oma plaanid peab ta rajama täna loodud vundamendile, mille üheks oluliseks osaks on siiani läbirääkimiste faasis olev USA ja Iraagi vaheline vägede staatuse leping. Ka ollakse jõudmas kokkuleppele, et hiljemalt 2009. aasta suveks lahkuvad USA väed Iraagi linnadest ning hiljemalt 2011. aasta suveks tulevad USA lahinguüksused ära kogu Iraagist. Samas jäetaks eriüksustele ja toetusstruktuuridele võimalus Iraagis tegutseda ka pärast nimetatud tähtaegu, sest ilma selleta ei saa iraaklased ise hakkama, kui praegust olukorda arvestada..

KADRI SIMSON, Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige

[fototekst]

SÜNDMUSTE LÄHEDAL: Kadri Simson Washingtonis Franklin D. Roosevelti memoriaalis. Mitmed analüütikud on väitnud, et Barack Obama ees seisavad sama rasked väljakutsed, kui need olid omal ajal Franklin Delano Rooseveltil. Foto erakogust

Jaga |