Meeleparanduse aeg

LEMBIT AUVÄÄRT,      21. mai 2003


Seoses Tartu uue vangla valmimisega muutub üha aktuaalsemaks Eesti Vabariigi kriminaalpoliitika kontseptsioon. Kas see on meil olemas ja milline see on?
Kui juuksevärvi vahetav lindprii mõrtsukas Eestis kätte saadakse, mõistetakse ta meie humaansete seaduste järgi kinni siin. Oleme loobunud surmanuhtlusest. Põhjendame seda oma humaansusega ja oleme selle üle uhked. Osa meist peab seda otsust ennatlikuks. Tahaksime vähemalt niisuguseid kurjategijaid saata kuhugi kaugele. Kuid meil pole enam Siberit, et raskelt kriminaalnormide vastu eksinuid "külmale maale" saata.

Mõni aeg tagasi puhkes diskussioon selle üle, kas tingimisi vanglakaristust ei määrata liiga vähe. Arvamused, nagu ikka, jagunesid kahte lehte. Aastasadu on vaieldud kuritöö ja karistuse üle ja seondub see selliste põhimõtteliste küsimustega: kas kurjategijaks sünnitakse või saadakse; kas kord eksinut on võimalik ümber kasvatada või jääbki ta kurjategijaks kuni surmani; mis on karistuse eesmärk ja milleks karistust kasutada. Ja lõpuks - kas kuritegevust on võimalik likvideerida? Diskussioon puhkes uue hooga pärast puhkusele saadetud vangide mitte naasmist vanglasse.

Karistused ei kõrvalda kuritegevust

Inimkonna ajalugu on näidanud, et karmid karistused ei kõrvalda kuritegevust. Hoolimata mürgikarikast, giljotiinist või elektritoolist kannab inimkond hälbekäitumist endaga kaasas. 16. sajandi alguses kurdab T. More "Utoopias", et suurem osa inimkonnast on "otsekui kurjad koolmeistrid, kes oma õpilasi pigem peksavad, kui õpetavad". More pidas konkreetsel juhul silmas vaeseid, kes varastavad ja surma mõistetakse.
Kui nüüd kõrvale jätta Pärnu noored pikanäpumehed, kes varastavad justkui lusti pärast, peavad tänavalapsed või vähemalt osa neist tõepoolest varastama nälja pärast.
Tänavalastega juhtub muudki halba, nagu näitab 13-aastase poisi poolsurnuks peksmine Tartus.

Kriminaalpoliitika irdub tegelikkusest

Õigus on Eduard Raskal, kui ta oma äsja ilmunud monograafias "Kriminoloogia" väidab, et seoses muutustega ühiskonna organisatsioonilises struktuuris, mis on eriti märgatavaks saanud viimastel aastakümnetel, hakkas kriminaalpoliitika irduma tegelikkusest. Sellega seoses kahaneb tema suutlikkus tõkestada kuritegevust. Sotsiaalses praktikas tähendab totaalse riigi taandumine inimkeskse ühiskonna ees süvenevat desintegratsiooni ühiskonna organisatsioonilises struktuuris. Kooskõlas niisuguse arenguga pidanuks juba oma filosoofilistes alustes, rääkimata kontseptuaalsetest põhiseisukohtadest, muutuma ka karistusõigus. Paraku tuleb tunnistada, et vastupidiselt aja nõuetele püsib karistusõigus jätkuvalt totaalse riigi integreeritud võimustruktuuri ja sellest johtuva õigusideoloogia lainel. Seda ei muutnud ka esimesel septembril kehtima hakanud karistusõigus. Räägime eurovanglatest, andmata endale tegelikult aru, mis see on. Olgu mõtisklustele ajendavaks Vene presidendi armuandmiskomisjoni liikmete järgnev arutlus. Kuigi praegu ei ole ühised vanglad Euroopa Liidu kõneluste peatükkideks, tuleks ometi sellelegi mõelda.

Arvamustevahetus armuandmiskomisjonis

Kord tekkis Venemaa presidendi armuandmiskomisjonis järgmine arvamustevahetus info baasil, et Euroopas on paljud vanglad tühjad. Kas ei peaks tõsimeeli lähinaabritelt üürima vanglakonge või terveid vanglaid. Neil on hea, et heakorrastatud ruumid ei seisa asjatult ja ka meil… Meie pättidel oleks lausa lõbu istuda sellistes vanglates. Komisjoniliikmete fantaasia vabanes ja nad hakkasid ette kujutama, kuidas karistuskomisjon mõne päti välja kutsub ja pakub vastavalt tema soovile karistust kanda Dachaus, Barcelonas, Petrozavodskis või Mordvas.
"On veel kaks vaba kohta," täpsustab prokurör. "Tshetsheenias ja Küprosel."
"Küprosel on vist kuum," küsib pätt end sügades.
"Jah, seal ei ole just külm."
"Aga kas seal konditsioneer on?"
"Vahest ongi. Aga kui te kuumust kardate, siis sõitke Magadani või Soome. Võime pakkuda veel Põhja-Kanadat. Kuid räägitakse, et seal on niiske."
"Mul oleks veel soome sauna vaja," ütleb pätt. "Ilma soome saunata ei saa ma kuidagi hakkama."
"Saab olema," lubab ülemus. "Rootslastel on saun neli korda nädalas… Olge nõus." "Kuidas neil kalapüügiga on?"
"Kalapüük on. Just see, mis vaja."
"Ma aga olen kuulnud, et köök ei ole neil suurem asi."
"Selle eest aga on värske puu- ja juurvili."
"Aga kas seal puhkus on pikk?"
"Ka puhkus on seal korralik ja pension, mida vaja, ja ka istumine läheb staazhi hulka."
"No olgu, ma sõidan. Kuid loodus, ökoloogia ja muu selline… Minu kopsudele, kodanik ülemus, on vaja puhast mereõhku."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)