Tippkommunistid otsivad õiglust

Vello Aun,      21. november 2001


Lugesin SLÕhtulehest Ester Shanki kirjutist, kus õigustati Arnold Greeni elamist Nõmmel ja Kurni tänava maja päriseks omandamist. Sellesse majja asus asus Green elama vene ajal, kuigi oli teadlik, et sama maja omanik saadeti Siberisse ja suri sääl, kuid omaniku naisel ja tütrel õnnestus läände põgeneda.
Nüüd soovib tütar isakodu tagasi, kuid Green ei taha majast lahkuda ning soovib maja koguni päriselt endale saada. Nagu tal oleks selleks õigus! Temale anti see maja riigi poolt. Ta on remondiks palju raha kulutanud, kuid viiskümmend aastat elada majas või korteris on loomulik, et remonti tuleb teostada.
Nüüd väidab Green, et nimetatud maja oli maha jäetud. Lubatagu küsida, kas oleks pidanud maja Siberisse kaasa võtma? Kõigile on selge, et Green oli väga hästi teadlik, kellele see maja tegelikult kuulus, kuid kasutati olukorda ja omandati see maja ilma vaevata ja tasuta. Greenil oli võimalus riigilt saada korter ehk ehitada ise endale maja, nagu paljud ehitasid. Aga kõrgem võim kasutas juhust. Oli kindel arvamine, et vene võim jääb Eestisse igaveseks.
Nüüd otsitakse õiglust, kui ei ole elus aus oldud aus ega õiglane. Nüüd Green väidab, et oli olümpiakomitee president ja sellega omaks nagu teeneid Eesti riigi ees. Aga selle eest maksti korralikku palka, ja oluline on ka, et just tippkommunistil lubati sellisel kohal töötada.
Vabariigi aastapäeval tehti ettepanek anda Greenile elutööpreemia, kuid president Meri seda ei teinud. Sest Meri teadis, kes on olnud Arnold Green. Tegelikult oli ta Punaarmee politruk ja säälse kohusetruu töö eest usaldati talle välisministri ametikoht. Me kõik mäletame, et kõrgetel kohtadel töötasid Venemaa eestlased, keda eriliselt usaldati.
Toon näite teise tippkommunisti kohta. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aseesimeheks oli Endel Puusep. Temale meeldis Pirita-Kose kliima ning tal oli soov sinna elama asuda. Kuid sääl riigimajasid ei olnud, ainult uued individuaalelamud. Siis valis Puusep väliselt sobiva maja välja, mis kuulus Vello Aunale ja NKVD-le anti käsk, et see maja Varsaallika tänav 47 tuleb riigistada ja NKVD töötajal, juudi rahvusest Bergmannil materjal ette valmistada. Lavastati kohtuprotsess maja äravõtmiseks ja Vello Aun saadeti kohtuotsusega vangi. Tema vangisviibimise ajal käis perekond Puusep maja seestpoolt vaatamas, kus selgus, et köök on väike ega sobi nende perele. Puusep loobus ja omanikult konfiskeeritud maja anti riigile üle.
Puusep tegi samas rajoonis uue valiku . Talle m
eeldis just valmis saanud pruuni terrassiitkrohviga maja, mis kuulus hr Nagelile, kelle kohta lavastati ka kohtuprotsess. Puusep asus sinna majja elama 1961. aastal. Nüüd on need majad Nagelile ja Aunale tagastatud, kuid nende perekondadele on sellega tehtud korvamatut kahju. Lõhuti praktiliselt perekonnad, mille tulemuseks on, et minu abikaasa Lea Aun ja poeg on maamulda läinud ja ise olen nüüd vilets 80aastane vanamees.
Kõike seda sundis mind kirjutama teadasaamine, et Green tahab teise inimese maja omada ega ole igasuguse korteriga veel päri. Kuid Green ostku ka ise endale korter, nagu meie kõik oleme toiminud. Mingisuguseid ilma tasuta kortereid ei tohiks anda, sest need tippkommunistid on küllalt inimestele pahandusi ja kannatusi teinud.
Lugupidamisega

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)