Oleme turumajanduse ohvrid!

Leida Lõhmus,      09. veebruar 2005


Ühest küljest on minu probleem tingitud nõudlikust iseloomust, kuna ma soovin tsiviliseeritud eurooplasena ehk täpsemalt öeldes nõmmekana veeta teatud tunnid meelepäraselt köetud toas. Teiseks peab mul olema juba septembrikuus kogu talve küttetagavara keldrisse paigutatud. Nii on see olnud põlvest põlve. Kuid sel sügisel sattusin vastamisi ehtsa turumajandusega: kaks tonni turbabriketti hinnati sedavõrd väärtuslikuks materjaliks, et mul tuli ohverdada terve kuu teenistus! Kuidas siis nii, pöördusin küsimusega tuttava poole, kel taskus neid va küttefirma aktsiaidki. Ta seletas mesimagusal häälel:
„Kulla naisterahvas! Keegi ei kohusta meid briketti müüma nendele, kes selle eest maksta ei suuda! Meil on turumajandus ja müüme sinna, kust raha tuleb – nimelt Rootsi soojusjaamade kütteks. Raha peab liikuma! Uusi rikkaid peab tekkima!"
Mul tekkisid ainult tigedad protestimõtted. Näiteks kui palju on töötuid ja poolikult koormatud inimesi ... Kas ei võiks neid saata organiseeritult raielanke koristama? See on ju määratu puumass, mis jääb latvade ja okste näol metsa mädanema! Mõnigi pensionär tükeldaks pliidipuud endale ise ja saeks ladvad ahju sobivaiks juppideks, kui vaid keegi need kohale toimetaks.
Aga ei! Koguni erametsa omanikele kehtestati kindel lubatud raienorm ja tema ei saa ka enam linnatuttavat abistada. Välisturumajandus ja totaalne raha väljapressimine! Kiidame heaks!
Eesti vaim ega võim tavakodanikku enam täisväärtusliku inimesena ei kohtle.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)