Stabiilse sündivuse tagab naise kõrge staatus

GWYNNE DYER,      14. september 2005


Jaapanlased teadsid, et kunagi see tuleb, kuid juhtus see siiski varem, kui keegi oleks osanud arvata. Jaapani rahvastik on pöördunud absoluutsesse langusse ja juba tänavu aasta lõpuks on vähemalt 60 000 jaapanlast vähem, kui oli aasta algul. Järgnevatel aastatel langus aina süveneb.
Sama toimub ka igal pool mujal Ida-Aasias. Möödunud nädalal teatas Soulis asuv statistikaamet, et Lõuna-Koreas on naiste viljakuse näitaja (laste arv, mis on elu jooksul keskmisel naisel) langenud 1,16-le, allapoole isegi Jaapani tasemest. Hiina on 1,7-ga siin pisut paremas valguses, kuid see number eksitab, kuna Hiinas on just noorima rahvastiku seas poisse 15% rohkem kui tüdrukuid. Kõigi nende maade rahvaarv hakkab järgmiste põlvede jooksul järsult langema.

Ilmne seletus sellele on Ida-Aasia maade areng: hariduse ja ühiskonna arenenud tasemele jõudmisega järgitakse lihtsalt Euroopas juba läbi käidud rada. Itaalias näiteks on üldine viljakuse tase ainult 1,4 ja Venemaal on see langenud 1,3-le. Kui senine trend püsib, on sajandi keskpaigaks itaallasi 15 ja venelasi 40 miljoni võrra vähem. Kuid ilmne seletus on vale, kuna sugugi mitte kõigis arenenud riikides pole sündivus drastiliselt langenud.

Näiteks riikides, mis tõmbavad ligi suuri immigrantide hulki, nagu USA, Kanada ja Austraalia, jätkub elanikkonna kasv või püsib vähemalt senisel tasemel. Neid riike ei saa aga võrrelda Ida-Aasiaga. Hiina, Jaapan ja Korea võiksid samuti vastu võtta suure hulga immigrante, kuid nad ei suudaks neid lõimida: nende riikide kodanikud ei suuda lihtsalt ette kujutada, et sisserändajad Filipiinidelt, Iraanist või Etioopiast võiksid kunagi saada neid vastu võtva ühiskonna täieõiguslikeks liikmeteks. Sellegipoolest püsib mõnede Euroopa riikide rahvaarv stabiilsena ka ilma massilise immigratsioonita.

Kõige silmatorkavama näite Prantsusmaa puhul on viljakuse näitaja 1,9. See pole küll piisav, et hoida rahvaarv samal tasemel pikema aja vältel (selleks oleks vaja viljakuse näitajat 2,2), kuid samas küllaldane, et säilitada rahvaarvu väikese immigratsiooni toel. ÜRO prognoosi järgi kasvab Prantsusmaa rahvaarv 2025. aastaks praeguselt ligi 60 miljonilt 63,5 miljonile. Mis on siis ikkagi see, mida prantslased õigesti teevad?
Prantsusmaa ja Jaapan on arenenud tööstusriigid, linnastunud ja kõrgelt haritud elanikkonnaga ning väga hea sotsiaalsüsteemiga. Mõlemal maal on lapsed väga kallis lõbu. Ja mõlemad maad on kogenud sündivuse suuri kõikumisi, mis on põhjustatud muutunud oludest.
Jaapani elanikkond on pärast 1945. aastat poole sajandiga peaaegu kahekordistunud, jõudes 70 miljonilt 125 miljonile. Praeguse trendi jätkudes langeb rahvaarv aga tagasi 70 miljonile veel sel sajandil. Prantsusmaa elanikkond oli 40 miljoni tasemel juba 1840. aastal, kuid siis peatus kasv rohkem kui sajandiks. Põhiliselt seetõttu, et Prantsusmaa jäi suuresti põllumajandusmaaks ning farmerid piirasid laste arvu, vältimaks oma maade tükeldamist. Prantsusmaa sõjajärgne linnastumine lõpetas selle jama maadega ning elanikkond kasvas möödunud poole sajandiga 40-lt 60-le miljonile. Rahvaarv kasvab siiani, kuigi aeglaselt. Miks?
Suurim erinevus Prantsusmaa ja Jaapani vahel seisneb naiste staatuse erinevuses. Jaapani naiste positsioon perekonnas on madal, ja vaatamata üksikutele karjääris edu saavutanud naistele on naiste seis tööturul veelgi viletsam (pärast abiellumist eeldatakse seal üldiselt, et naised enam töö ei käi). Selle tulemuseks ongi, et naiste keskmine abiellumise iga tõuseb igal aastal mõne kuu võrra ja nii ongi kukkunud ka sündivus.
Prantsusmaal aga on traditsiooniline domineeriva meessugupoolega peretüüp kadunud. Rohkem kui pooled prantsuse lapsed sünnivad väljaspool abielu. Vaba kooselu võimaldab naisel tunduvalt rohkem oma elukäigu üle ise otsustada, kuid samal ajal pakub ka piisavalt turvalist kasvukeskkonda enamikule lastest. Ja põhiline, mida naised oma vabadusega peale hakkavad, on tööl käimine: 80 protsenti Prantsuse naisi vanuses 24–49 aastat käib tööl. See on suurim vastav hõivatuse näitaja Euroopa Liidus.
Jutt pole muidugi ainult rahast: see on iseseisvuse ja eluga rahulolu küsimus. Prantsuse valitsus aitab oma maa (sh ka väga noori) naisi tasuta lastehoiuga, pakub subsideeritud puhkamisvõimalusi koolivaheaegadel, maksupuhkust ja abirahasid suurematele peredele. Teised maad teevad samuti seda kõike, kuid hoopis väiksema mõjuga sündivusele. Prantsuse keskklassis on kolmelapseline perekond tavaline fenomen, kuna prantsuse naised ei tunne, et nad peaksid valima emaks olemise ja koduseintest väljapoole jäävas elus osalemise vahel.
Eelnevast ei saa Ida-Aasia ühiskonnad otseselt malli võtta, kuna inimeste arvamused soorollidest muutuvad alles aastakümnete ja tervete põlvkondade vältel. Paljudele n-ö „demograafilise ülemineku perioodis" riikidele, kes näevad kurja vaeva, et saada oma sündivusmäär alla 3,0 või isegi 4,0, tundub see teema üleüldse eluvõõra probleemina.
Kuid ühte asja võivad siit kõik kõrva taha panna: kui te soovite vältida poole sajandi jooksul oma maa rahvaarvu järsku üles-alla kõikumist, siis pöörake tähelepanu naise staatusele nii kodus kui ka väljaspool perekonda.

Gwynne Dyer on Londonis elav vabakutseline ajakirjanik, kelle kommentaare avaldavad 45 maa ajalehed.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)