Kaks Eestit, kes kokku ei lepi

Meie rahvas ei oska ega taha enam elada.

Uku Masing

Juba rohkem kui kuu kestnud aasta sunnib taas lootusrikkalt küsima, miks on Eestis nii palju puudustkannatavaid inimesi, sealhulgas 43 000 last, kes ei saa igapäevaselt kõhtu täis. Mida oleme nende heaks teinud või tegemata jätnud? Miks teravnevad riigis sotsiaalsed pinged? Kus on hädade allikad?

Meie kaasajal suudavad arenenud riikide võimurid inimesi kuulekuses hoida ajupesu abil. Kommunistide võim tugines terrorile ja nuhkimisele. Nõukogudevastase tegevuse eest ähvardas kümneks aastaks Siberisse saatmine, iseseisvumistaotluse eest surmanuhtlus. Putšistidel oli plaanis küüditada Baltikumist sadu tuhandeid ja iseseisvumisliikumise liidrid kohapeal maha lasta.

Kui kodanikuks registreerimist paragrahvi alla panna ei saanud, siis Rahvarindes tegutsemist küll. Balti keti eest ähvardas Kreml rahva eluvõimelisust vähendada. Seepärast soovis Rahvarinne alati halvimat ära hoida, mida radikaalid talle millegipärast pidevalt ette heitsid. Rahvusradikaalid ei kõhelnud oma populaarsuse nimel rahva saatusega riskida.

Omariiklusest

Juutide ülimaks sihiks oli omariiklus. Selle nimel tõusti korduvalt üles, kanti veriseid kaotusi, ja asi lõppes rahva küüditamisega 135. aastal.

Oma riiki taastades (1948) soovisid juudid hakata tõotatud maad kollektiivselt harima. Eestluse sügavaim juur lõigati läbi põllumajanduse laostamisega (praegu moodustab see 4% majandusest), millele järgnes kohalike koolide ja taristu likvideerimine.

Teed on lagunemas, sest nende remont on kolmekordselt alarahastatud. Kohalikule omavalitsusele jäetakse vaid 10% riigieelarvest (Soomes 30%) ja ta saab otsustada sellest vähem kui 5% kasutamise üle, seega vastutab puuduste eest peamiselt riik. Ainult reformierakondlane saab 8-miljardilise eelarve juures öelda, et koolitoit, lastetoetused ja huviharidus on liiga suured kulutused. Kes neid ei taha, leiab lõputult õigustusi ja vaidlemine on mõttetu.

Kosmilist elamust - taeva ja maa, inimliku ja üleinimliku ühtsust - on inimkond kogenud juba 40000 aastat. Jõuludeaegne pühadusetunne jäi ainsaks, millest nõukogude võim Eestis jagu ei saanud. Selle lõpp saabus koos liberaalsusega, mis ka emaduse ja pühaduse rahaks taandas. Nii olemegi esimene usuta rahvas maailmas.

Tänapäeval tehakse ja süüakse palju tühje sõnu, mis on tegude ja tegelikkuse vastandid. Elatakse vales. Kus on neljakordsed palgad, kahekordsed pensionid ja euroeelsed hinnad (euro hinda ei tõsta!)? Meedia on silmnähtavalt kallutatud opositsioonilise Keskerakonna vastu. Postimehes ja Eesti Päevalehes ei ilmunud viimastele valimistele eelnenud aastal ühtki Tallinna tunnustavat artiklit, kuigi 89% selle linna elanikest on eluga rahul ja elanike arv kasvab. Näha ja kuulda sai ainult halba ja moonutatut. Piiblist täpselt tõlgituna on Saatan laimaja.

Tõde kaob, kui kõike peetakse subjektiivseks ja suhteliseks. Riiki juhib üha enam ülevuse asemel madalus. Alatus, reetmine, rüvedus ja ärasalgamine iseloomustavad lõpuaegu, mil ülekohus muutub talumatuks.

Kes astub välja nõrgema kaitseks

Absoluutse mõõdupuu inimeste hindamisel tegi Jeesus väga lihtsaks: me kas aitame abivajajaid ja ebasoodsas olukorras olijaid või ei aita neid mitte. Tema astus alati nõrgema kaitseks välja, veelgi enam, ta ütles, et tema ise kannatab nende sees.

Vanad eestlased suhtusid orbudesse ja santidesse kaastundlikult. President Rüütlil oli põhjust uhkust tunda, et tema juhitud sovhoos hoolitses eranditult iga inimese eest ja tegi seadust rikkudes riigi raha eest korda sadu taluhooneid. Rahvarinne võitles rikka, hooliva ja armastava Eesti eest.

Maarja lapsega sümboliseerib esmaste ainuliste vajaduste ja armastuse absoluutset vajalikkust, meie kohustust (üksik)emade eest hoolitseda. Kui vaesuses lapsed meid ükskõikseks jätavad, oleme minetanud tähtsaima - elu püramiidi toetamise instinkti, meie elu on väheväärtuslik ja rahvuse kadumine loomulik.

Kui kõigi võõrvõimude all on Eesti rahvas rahu tingimustes kasvanud, siis parempoolsete võimu all juba veerand miljoni võrra kahanenud. Katastroof läheneb. Lastetoetused ei pea mitte pisut tõusma, vaid olema piisavad.

Liberaalne riik ajab peamiselt rikaste asju ja kulutab meie kõigi raha enda üleskiitmiseks, sh tähtpäevadel, laulupidudel ja Rahvusringhäälingus. Isamaa, IRL-i ja Reformierakonna majanduspoliitika on osutunud võimalikest kõige vääramaks, tuues pooleks sajandiks madala tootlikkuse, vaesuse ja perspektiivituse. Parempoolsete märatsuslik mõtlemine (vt nt V. Kiisler, Äripäev 11.10.2013) ja käitumine enne valimisi oli arusaadav - nad põlgavad abivajajaid, kelle hädades ise oma egoistliku poliitikaga süüdi on.

Me naudime filme vaadates ja kontserte kuulates kõrgeid esteetilisi, eetilisi ja religioosseid elamusi silmakirjalikult, kui meie poliitilised valikud ja argielu kõnelevad millestki vastupidisest. Viimselt mõistetakse kohut tegude, mitte sõnade järgi.

Vanad ja noored

Vanadel ja noortel tartlastel ei kipu laulva revolutsiooni aegne vaimustus kaduma. Osa vaesusest ja haigustest muserdatud inimesi aga lausa kahetseb vabaduse eest võitlemist, kuna elu on halvenenud. Varem olid toiduhinnad ja kodukulud madalamad, arstid tegid koduvisiite ja eriarsti juurde ei pidanud pikalt ootama. Meie tegelik elu ongi sotsiaalne: töö, palk, perekond, puhkus, pension ja vaba aeg.

Paraku on oluline osa rahvast need lakkamatu parempropaganda mõjul ohvriks toonud. Rahvuslased ja rahamehed purustasid sillad, mille Rahvarinne inimeste ja kihtide vahele ehitas. Paljud on pettunud skandaalidest, eraellu sekkumisest ja elu ülepolitiseeritusest, mille abil parempoolsetel õnnestub ühiskonna, riigi, omavalitsuse ja indiviidi tasandid lootusetult segi paisata.

Ilmne on üks - vaesus võtab inimestelt vabaduse ja väärikuse. Väikekodanlikud kihid on eluga kahtlemata rahul. Liberaalid ei hooli üldisest hüvangust tihti isegi mitte sõnades, pigem soovitakse rohkem teenida ja vähem maksta.

Noori teeb õnnelikuks võime elada illusioonides - aju areneb välja 30. eluaastaks. Hea on netis surfata, telekat vaadata ja välismaast unistada. Julgemate alateadvuses on soov saada sama rikkaks kui Ossinovski, ja see ei ole veel mingi piir. Nüüd on inimesed vabad paigutama kodumaal teenitud raha kuhu iganes.

Nii saab Reformierakond Tartus juba 20 aastat võimu maitsta. Juri Lotman märkas, et tagasi vaadates tundub ajaloo käik ekslikult ainuvõimalikuna. Vähemalt Eestis käis Eesti Kongressi ja Rahvarinde suuna vahel karm rebimine, enne kui raha rahvale ära tegi. Peavoolumeedia ei lase märgata, et selle järellainetus käib Riigikogus edasi. Nii juhtubki, et omaenda väärad poliitilised valikud aetakse sageli poliitikute kaela.

Isamaalisus ja lurjused

Isamaalisus jäävat lurjuste viimaseks pelgupaigaks. Inimkonna ajalugu on ränk olnud, selle kuriteod leidnud võimutruu rahva heakskiidu. Jeesuse kuulutuse põhisisuks oli jumalariik, mis ei tähenda vastutustundetust ja fanatismi. Laulva revolutsiooni eeterlikud ideed, eriti vabadus, köeti üles positiivsete emotsioonidega.

Järgnes kurnatus, mis tegi teed totalitaarsele mõtlemisele ja vihkamisele. Oma tahte panid maksma ühe idee - juriidilise järjepidevuse - eest seisnud fanaatikud, vene psühhiaatri Pjotr Gannuškini poolt kirjeldatud psühhopaadid, kes oma „üliväärtuslikku ideed" ilma kriitikavõimeta järgisid.

Erinevalt Rahvarindest puudus neil reaalne plaan ja mehhanism selle teostamiseks, veel vähem eluga edasi minemiseks. Samasugused olid ka kommunistid enne mugandumist. Uue ajastu sisuks oli rahva ilmajätmine ühistest põhilistest tootmisvahenditest, mille omastasid vähesed kraanide juurde koondunud ja mõnikord ka tapjainstinktiga ärimehed. Vaesed müüsid vahvleid, rikkad äritsesid pankadega. Ilma Rahvarindeta oleksime praegu väike Venemaa, kus on oligarhid ja juhitav demokraatia.

4. septembril 1990 soovisid antikommunistid ja prokommunistlik Vaba Eesti kokku panna Siim Kallase valitsust. Võis karta, et Eesti riik kujuneb äriprojektide kattevarjuks ja kitsa kliki eraasjaks. See on põhjus, miks IRL ja Reform valitsemiskõlbmatuina välistavad riigi tasandil koostöö Keskerakonnaga, kes kaitseb suure osa Eesti elanike elulisi põhihuve.

Kahjuks jäi toona vajaliku tähelepanuta Ainar Ruussaare paljastatud 100 000 rubla - tol ajal väga suure summa - kadumine Eestis. Raha oli kogutud vangistatud vabadusvõitlejate ja nende pereliikmete toetamiseks. Abivajajateni jõudsid kohv ja „Burda" (tollane kuulus moeajakiri) numbrid. Enn Tarto abikaasa sai 500 rubla abikaasa külastamiseks Siberis (Päevaleht 13.06.1990). Tütre kasvatamiseks raha nappis, ja loo lõpp oli traagiline. ERSP juhtkonnal õnnestus skandaal summutada - ilmselt aitas KGB raha omavahel ära jagada.

Kaks Eestit, kes omavahel kokku ei lepi

Uus-Eesti liberaalsed alused on välistanud nii kristlikkuse kui ka inimsõbralikkuse - väärtused, mille abil on isegi hundid ja lambad saanud ühes laudas koos elada. Konkurents tähendab vaenu ja hävitamist. Ühtede edu on teiste kannatus. Eesti ja Läti sotsiaalse kaitse kulud on EL-i armetuimad - pool liidu keskmisest. Inimene on pandud elama majanduse heaks, tema väärtuse määrab ostuvõime. Poliitikas on ta subjekt kui võimu all lamaja. Vaestega isegi ei räägita.

Eesti Vabariigi taastamine oli sootuks võimatu, sest kogu maailm ja inimesed olid teistsugused ning vana põhiseadust ei olnud võimalik kehtestada. Kodanikuks oleksid pidanud saama kõik Eestis üle kümne aasta elanud inimesed sooviavalduse esitamisel.

Kui tagastati omand, tulnuks sisse nõuda sellel lasunud võlad ja taastada ka pangaarved, lisaks tasuda vara korrashoiu eest neile, kes seda nõukogude ajal olid teinud. Ei Ülemnõukogu, Eesti Komitee, kodanike komiteed ega Põhiseaduse Assamblee polnud EW seaduslikud organid. Selle taastamise siltide all kaaperdasid enamlased ja kelamlased riigi, rahvast ja Rahvarindest sõideti vastutustundetult üle.

Rahvarinde loomise 25. aastapäeva ignoreerimine president Ilvese ja peaminister Ansipi poolt oli paljudele näkku sülitamine, nagu märkis Heinz Valk (Õhtuleht 26.10.2013). Reaalselt on meil kaks Eestit, kes kokku ei lepi. Uus-Eesti tegijad lõhestasid rahvakeha nii risti kui ka pikuti küll rahvuse, omandi, vanuse, usundi ja kes teab mille järgi veel. Piiblis tuleb Kuradi nimetus tegusõnast 'lõhestama, segi paiskama'.

Kommunistidelt võtsid parempoolsed üle ainuideoloogia ja katse sellele rajada majandust, parteiriigi kui toiduahela, ränkade reformide õigustamise aadete ja helge tulevikuga ning poliitilise opositsiooni vihkamise.

Eesti Kongress ei suutnud iseseisvumise heaks teha palju enam kui rahuldada ennast sõnade ja deklaratsioonidega. Maailm tunnustas Edgar Savisaare valitsusega riiki. Rahva rahulolematus suunati Rahvarinde ja Savisaare vastu, kuna nemad olid peaaegu ainsad tegijad ja samal ajal kõige kaitsetumad.

Sama taktika töötab tänini. Vaenatakse neid, kellele on ülekohut tehtud, ja nende kaitseks välja astujaid. Meedia, millega ilmselt oleks Kenderi juhituna ühinenud ka Sirp, ründab valitsuse asemel ennastunustavalt opositsiooni ja pealinna.

Kas selline ühiskond ja riik saavad hästi lõpetada? Jeesus tuli õiglast maailmakorda looma, ning valimistulemused ja viimased reitingud näitavad rahva sellist soovi ka täna. Kes natuke vabadust saanud, need tahavad seda veel.

[esiletõsted]

Eestis käis Eesti Kongressi ja Rahvarinde suuna vahel karm rebimine, enne kui raha rahvale ära tegi.

Laulva revolutsiooni eeterlikud ideed, eriti vabadus, köeti üles positiivsete emotsioonidega.

Vaesed müüsid vahvleid, rikkad äritsesid pankadega.

Kui tagastati omand, tulnuks sisse nõuda sellel lasunud võlad ja taastada ka pangaarved, lisaks tasuda vara korrashoiu eest neile, kes seda nõukogude ajal olid teinud.

KARL LUST, esseist

[päises oleva arhiivifoto allkiri:] KAS LÄHEKSIME VEEL BALTI KETTI? Ei vast. Sest nagu kirjutab esseist Karl Lust, „Laulva revolutsiooni eeterlikud ideed, eriti vabadus, köeti üles positiivsete emotsioonidega", tänane elu sisaldab aga liig palju pettumust ja kibedust. „Sest raha tegi rahvale ära," üldistab Lust. Selle aasta 23. augustil saab maailma üllatanud Balti ketist 25 aastat, ja selle sündmuse, millega Baltimaad jälle Euroopa kaardile ilmusid, korraldas Rahvarinne.

Jaga |