Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Rikkuriks läbi rahvuskaaslaste vaesuse

Mati Jakson,      02. oktoober 2002


Nad lendavad mesipuu poole
Ja jätavad vaeva ja hoole…
Juhan Liiv


Eesti Vabariik on kaotanud peamise väärtuse - rahva ühtekuuluvustunde. Kui laulva revolutsiooni aegu hoidsime enneolematult kokku ja püüdsime aidata kõrvalseisjat, siis tänaseks oleme killustunud. Taoline olukord võib ohtu seada kogu rahva ja riigi saatuse.
Esimesena julges avalikkuse ees Eesti kahestumisest rääkida tänane president Arnold Rüütel. Aga demokraatlikus riigis on ka presidendi volitustel piir. Seepärast peaks taolistele ilmingutele tähelepanu pöörama meie teadlaskond, kuni vastava institutsiooni loomiseni välja.
Üheks rahvusliku ühtsuse lõhkujaks on paljude sõltuvust väliskapitalist. Sageli teevad otsuseid vaid ülijõukad rahajõmmid. Nii tõrjutakse tavakodanikud, keda on küll arvuliselt rohkem, kuid kes kardavad kaotada piskut, mis neid hinges hoiab, võimu juurest eemale.
Hiljuti jutustas mulle suure haigla reanimatsiooniosakonna arst: "Meil on sagenenud juhtumid, kus patsient tuuakse pärast kokkuvarisemist reanimobiiliga elustamisele otse töökohast." Põhjuseks arvas doktor olevat suure hirmu tööd kaotada. Nii käiaksegi puruhaigena tööl, kuni maha kukutakse… Suur osa meie töölistest-rahvuskaaslastest on muutunud orjadeks väliskapitalile maha parseldatud ettevõtetes. Nad peavad tööd rabama palju väiksema tasu eest, kui mitmete arenenud riikide töötud. Kurb, et välismaistest ettevõtjatest võtavad malli kohalikud suurjõukurid. Julgelt võib öelda, et ülisuure rahaga tehakse pigem lauslollusi, kui aidatakse vaesemaid.
Paremale järjele jõudnud oleksid nagu unustanud, kelle tööga nii suur kapital koguti - ikka tänaste pensionäride ja lihttööliste tööga. Sageli küsime, millal jõuame küll tasuda ränga võla pensionäridele, kahjuks mainimata, kus vajalik raha asub.
Nüüd, valimiste eel on alanud jällegi ülijõukate lubaduste laviin - vähegi arusaaja inimene ei võta ju neid tõsiselt. Lihtrahvas tugineb muistsele talupojatarkusele ja teab, et nii raadio- ja telesaated kui ka ajalehtede trükiruum on üsna hõlpsasti ostetavad. Kahjuks on ostetav üks või teine erakondki, kui rahva turjal suured summad kokku kraapinud rikkur soovib endale nime teha valimiskampaaniat rahastades.
Miks me näeme nii vähe lihtinimest, töötut või pensionäri muredest kõnelemas? Sest täies ulatuses saavad nad end väljendada vaid ajalehtede Kesknädal ja Videvik veergudel.
Küllap enamik rahvast saab aru, miks just enne kohalikke valimisi on areenile astunud funktsionärid, kes vaikisid siis, kui meie rahvast põlvili püüti suruda. Muidu poleks tekkinud olukorda, kus pensionärile ja töötule määratud toetused on mitu korda alla inimese toimetuleku piire.
Kahjuks võib rikaste seas kohata inimesi, kes osalesid Balti ketis ja teistel tollastel suurüritustel - siis, kui igal sammul oli tunnetatav rahvuskaaslase lähedus ja abistav käsi… Ajal, mil aadetega ei manipuleeritud, mil tõepoolest üks kõigi ja kõik ühe eest seisid. Selle aja suudavad unustada vaid need, kellel jätkub künismi mõelda ainult isiklikule rikastumisele, mis kokkuvõttes on suunatud üldrahvalike püüdluste lämmatamisele ja uute lõhede tekitamisele rahvuskaaslaste vahel.

Viimati muudetud: 02.10.2002
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail