„Estonia“ katastroof rootslase pilgu läbi

Raamatu autor Stefan Torssell on elukutselt meremees, kes on töötanud ka Rootsi laevandusametis. Nii ei saa tema asjatundlikkust kahtluse alla seada.

Oluline eellugu

Autor alustab oma teemat ekskursiga ajalukku ajast, mil hukkus „Titanic“. Peale seda vapustust karmistati tunduvalt rahvusvahelisi nõudeid, millele pidid vastama reisijaid vedavad laevad. Need aitasid õnnetusi ära hoida.

Pärast II Maailmasõda olukord muutus. Autokaubanduse ja autoturismi plahvatuslik kasv nõudis uut tüüpi laevu. Nii hakkas üks Rootsi laevakompanii tellima laevu, mille konstruktsioon lubas autodel omal jõul pardale ja maha sõita. Neid hakati nimetama ro-ro-tüüpi laevadeks. Nende konstruktsioonis tuli teha muudatusi, mis vähendasid mereohutust, ja seetõttu kasutati neid esialgu ainult kaubaveoks. Reisijad veeti kohale teise laevaga. Varsti aga tekkis mõte teha ro-ro-kaubalaevast ja reisilaevast üks alus. See andis kokkuhoidu veokuludelt ning suurendas tulusid restoranide, baaride ja ööklubide paigutamisega laevale.

Siis hakati välja töötama ka uusi eeskirju, mis seniseid ohutusnõudeid leevendasid.

Tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. 1980. aastal sattus seda tüüpi laev „Zenobia“ Vahemerel tormi kätte ja uppus, kuigi reisijad suudeti päästa. Järgmine suurem õnnetus toimus Taani parvlaeval „Scandinavian Star“ 1990. aastal; sel laeval puhkes tulekahju, kus hukkus 159 inimest. Kolmas traagiline õnnetus juhtus 1993. aastal, kui uppus Poola laev „Jan Heveliuz“ ja hukkus 55 inimest.

Kogu selle saaga võtab raamatu autor kokku ühe lausega: „Odavuse kontseptsioon sai kontrollitud, see ei osutunud toimivaks.“ (lk 55). Ometi lähtuti odavusest ka siis, kui Rootsi ja Eesti ühisfirma Estline ostis päevinäinud reisiparvlaeva ja pani selle sõitma liinil Tallinn–Stockholm. See laev, mis sai uueks nimeks „Estonia“, oli 1980. aastal ehitatud sõitmiseks rannikuvetes, mitte kaugemal kui 20 meremiili kaldast. Sel otstarbel oli seda laeva seni Soomes ka kasutatud. Nüüd kirjutati Soomes laevale välja võltssertifikaadid, mis lubasid seilata üle Läänemere.

See, millest ei räägitud

Kuigi meie meedias oli peale õnnetust „Estoniaga“ juhtunust väga palju juttu, on siiski üks oluline nüanss, millest  üldsust ei teavitatud. Asi algas sellest, et Eestis polnud tollal veel toimivat mereohutuse inspektsiooni, mis teostaks laevade perioodilist kontrolli, ega ka pädevat kaadrit selle mehitamiseks. Seepärast saadeti Rootsist kaks spetsialisti korraldama Eesti kolleegidele vastavat väljaõpet.

See koolitus algas 27. septembril 1994, s.o samal päeval, mille õhtul „Estonia“ suundus viimseks jäänud reisile. Peale teoreetilise loengu kuulamist siirduti „Estoniale“, mis seisis Tallinna kai ääres, ja korraldati praktiline inspekteerimine. Selle käigus avastati palju puudusi, millest mõned välistasid kehtivate seaduste järgi loa liinile väljuda. Nii ei leitud laeval vajalikke dokumente  (püsivusraamat, ohutuse käsiraamat, häireplaan jne). Selgus, et kahjustatud olid vöörivisiiri ja pealesõidurambi tihendid, veekindlad uksed ei sulgunud automaatselt, avausi sulgevad luugid olid roostes ega liikunud paigast jne jne.  Ühtekokku leiti 14 puudust ja need kanti vastavasse protokolli. Viie puuduse puhul lisati nõue, et need tuleb enne väljasõitu kõrvaldada, kuid selle nõude täitmist ei kontrollitud. Protokolli üks eksemplar anti ka laeva juhtkonnale.

Hiljem on hakatud arvama, et Rootsi ekspert pidanuks laeva väljasõidu üldse ära keelama. Ühes hilisemas intervjuus põhjendab aga see ekspert olukorra komplitseeritust sellega, et „see oli õppus välisriigi pinnal, kus tal puudusid tegutsemiseks volitused“ (lk 267). Samas leiavad mõned asjatundjad, et inspektor on alati inspektor, olenemata sellest, millises riigis ja mis otstarbel ta inspekteerimist korraldab.

Ilmselt pole siin ühest tõde, kuid reaalselt oli tol päeval olemas võimalus järgmisel ööl toimunud tragöödia ära hoida.

Hauarahu ei ole tänini

Merel juhtunut on raamatus otseselt kirjeldatud suhteliselt vähe. See on ka mõistetav, sest sellest sündmusest on Rootsis ilmunud mitu raamatut, meediakäsitlustest rääkimata. Siin on autor keskendunud sellele, kuidas reageerisid toimunule Rootsi valitsus  ja selle küsimusega seotud  asutused. Ta seab paljud otsused kahtluse alla, süüdistades nende langetajaid  ebasiiruses või siis asjatundmatuses.

Esmalt pole ta rahul sellega, et peaminister Carl Bildt  nimetas juba järgmisel päeval õnnetuse põhjusena laeva konstruktsiooniviga, kuigi juhtunu uurimist polnud veel jõutud alustadagi. Edasi pole ta rahul uurimiskomisjoni moodustamisega, mis koosnes vaid kolme riigi – Eesti, Rootsi ja Soome – esindajatest, kellel kõigil oli huvi kaitsta oma riigi mainet. Samuti ei ole ta rahul selle komisjoni töömeetoditega, kus kõiki tunnistajaid üle ei kuulatud ja kõiki asjaolusid arvesse ei võetud. Ta kirjutab: „Rahvusvahelistes eeskirjades on nõue, et pärast merel toimunud õnnetust tuleb korraldada merejuurdlus, mida menetletakse kohtus ja tunnistajad kuulatakse üle vande all.“ (lk 113).

 Suure osa raamatu mahust võtab enda alla Rootsi riigi tegutsemise kritiseerimine seoses uppunute surnukehadega. Kui alguses kinnitasid riigijuhid, et laev tõstetakse üles ja omaksed saavad surnukehad maha matta, siis esialgu ei toimunud midagi. Seejärel aga hakati hämama ja lõpuks jõuti vastupidise otsuseni: laeva vrakk kinni katta ja selle juurde mitte kedagi lubada põhjendusega, et muidu rikutakse hauarahu.

 Autor seostab sellist tegutsemist oletusega, et laeval veeti Eestist välja sinna jäänud Vene sõjatehnikat, mis pidi Rootsi vahendusel jõudma Egiptusesse, ja Rootsi kaitsejõududel oli vaja aega, et see last uppunud laevalt välja tuua. Laeva väljatoomine ja hilisem uurimine oleks näidanud, et vahepeal on seal tehtud salajasi päästetöid.

 Lisaks siinkirjeldatule analüüsib autor veel mitmeid teisi vandenõuteooriaid, mida oleme kuulnud ka Eesti meedia vahendusel. Näiteks väidab ta laevamudeliga korraldatud katse põhjal seda, et  üheks laeva kiire uppumise põhjuseks pidi olema auk laevakeres, mis võis tekkida  näiteks kokkupõrkel allveelaevaga. Tema teada toimunud samas piirkonnas mereväeõppused.

 Raamatus on hulgi veel muid etteheiteid Rootsi valitsuse tegemiste ja tegemajätmiste kohta, kuid eelkõige kattuvad autori seisukohad nende inimeste omadega, kes pole tänini leppinud sellega, et nende omaste surnukehi välja ei toodud ja maamulda sängitada ei lastud. Autor tunnistab ka ise, et kõnealune raamat on sündinud just nende inimeste mõjutusel, kelle arvates „rahvusvaheline üldsus peab korraldama sõltumatu uurimise ja Rootsi  Riksdagil tuleb hauarahu seadus tühistada“ (lk 324).

 Kõnealune raamat on ühes osas huviga loetav kui tõsieluline kriminull. Teine pool, kus autor püüab Rootsi ametiisikute tegutsemist igati halvustada ja nende motiive kahtluse alla seada, on mõnevõrra igavam. Samas annab see aga igale lugejale endale võimaluse otsustada, kus on tema arvates tegu objektiivse tõega, kus kallutatud seisukohtadega ja kus suisa väljamõeldistega.

ENDEL RIHVK

vaatleja

Jaga |