Pigem vähem raha, rohkem naeru ja elu

URMI REINDE,      19. juuni 2002




Käisin Kolga mõisas vaatamas Vanalinnastuudio etendust Päikesekontsert. Kogesin seal üht uut tunnet, mida vähemalt avalikult ja laiemas seltskonnas pole vabariigi-aastail varem sedavõrd alasti tajunud: me suudame oma pühaduste üle juba naerda.
Meie, igavikulisena näivast mustast murest maadligi eestlased, suudame naeru lagistada, kui palagani taustal kostab Eesti hümn. Kujutage nüüd õige ette, mängitakse hümni, ja mass hirnub. Ja mina, tõsine inimene, koos temaga! Kes suutnuks seda mõni aasta tagasi uskuda.

Me itsitame kartmatult, kui ironiseeritakse sinimustvalge liigkummardamise üle. Lipp, mille nägemine võttis 1988. aastal hinge kinni, on täna nii tugev, et kannatab välja julgemagi villaseviskamise.
Me naudime vabalt ja mõnuga, kui teravate pipardega puistatakse üle rahailma jumalad - Ollila, Bill Gates, Soros, Preatoni, ja kes need uuema aja eestlaste sõbrad ongi. Üks sõnnikuvankriga eesti külatüdruk on neist igatahes üle. Või vähemalt on seda olnud 500 viimast aastat. Üle rahast ja selle maailma vägevatest.
Siis tuleb laul "Jää vabaks, Eesti meri". Siis Tõnis Mägi "Koit". Ja siis lapsehäälne "Põhjamaa, mu sünnimaa…" Aga meil on muud tegemist. Me jälgime pingsalt, kas Väino Laesil ikka õnnestub stepsel ühendada pistikuga. Kas Raivo Rüütel Bill Gatesina ikka saab sõnnikuvedajalt suudluse kätte või ei. Ja kas põrsas vardas mitte kõrbema ei lähe.

Rahvas, kes jaksab naerda iseenese üle, on terve, ning tema päralt on tulevik. Vana tõde, et naer on vaimse tervise tunnus, mis sageli aitab siis, kui muu enam ei aita - ei raha, ei vara, ei viin, ei võim. Minu siiras tänu Vanalinnastuudiole (lavastaja Roman Baskin), kes ei lase mitte ära unustada, et masendavas minevikus urgitsemise asemel (Riigikogu isamaaline kümneaastak) ja sibide kombel siblimise kõrval (Robert Lepiksoni väljend eelmisest Kesknädalast) tuksub eesti rahval kusagil ka mingisugune tõeline elu.

Usaldage Toomas Kalli, armsad inimesed, seda ma teile ütlen. Seda, mida ei saa välja öelda raadiohääled, kuna teenivad eri gruppide erahuve; seda, mida ei saa avalikult kirjutada kapitalile orienteeritud ajalehed, ütleb teile kunst stsenaristi suu läbi.
Kui palju on kirjanikud viimasel ajal kirjutanud meie oma eesti asjast? Kui palju on kunstilise üldistuseni jõudnud näiteks meie reformid - et kuidas need on inimese peal toiminud, mida muutnud meie hinges, tõekspidamistes, perekonnas? Kui palju lavastatakse meil teatris algupärandeid, kas jutustab mõni film riigi tekkimise ränkadest heitlustest eestlaste psühholoogilises maailmas?

Meenub küll raamat, mille autor Kaur Kender jutustab pankuriloo, mis koguni olla enne kirjutamist kinni makstud. Müügiedu prognoositi kindla peale - et keda siis ei huvita, kuidas teha raha. Nii et raha meil juba on kunstiks ülendatud.
Aga mulle läks peale hoopis üks pangategemisest palju lihtsam asi. Kõigest üks väike luuletus! Lugesin vaat sedasama elu ja raha ühendamist vaimseks elamuseks, mis tekkis Vanalinnastuudio mängitud Päikesekontserdis. Nimelt leidsin tuttava ajakirjatoimetaja töölaualt juhuslikult muu kultuurikihi hulgast järgnevad read:
Elu on mõistus,
vahel mõistusest tühjus,
edevus, uhkus ja juhmus,
saamise himu ja asjade kuhjus -
lühinägelik tuhmus.

Väärtusest saanud on kurjuseorjus,
inimväärikust tallatud maha,
jahimaa joovastus - hulluse tunnus,
on vägevaks saanud raha.

Ma ei tea, kes on Aleksandra Kallas, aga ta on paberile pannud just need sõnad, mis minu jaoks on just selle suve hakatuses, üheteistkümnenda vaba jaanipäeva eel millegipärast saanud märksõnadeks. Elu ja raha. Kas pole tõesti nii, et lõppematul jahimaal hullunult mammonat jahtides (või vähemalt selle puudumise üle end ära katkestavalt kurtes) unustame nalja, unustame naeru, unustame põgusa hetke, mille nimi on elu?

Kui alguses ütlesin, et oma rahvussümbolite üle naermine on eheda vaimuteravuse tunnus (oma jao said Baskini-Kalli lavastuses ka suitsupääsuke ja rukkilill), siis tõeline ajamärk jõudis mu teadvusse hoopis 100 km kaugusel Tallinnast ja 100 km kaugusel Tartust minu maakodus. Sealkandis on kinnisvarahinnad Eesti madalaimad ja inimesi, kes ülemäära kiindunud rahasse, sealt ei leia. Samuti on ses külas vähe tegelasi, kes omaksid märkimisväärset entusiasmi ja tahet riiki ehitada, kuna muid muresid on liiga palju. Aga just seal tuli naabrinaine, kel 80st veel paar aastat puudu, ja näitas - vaata, Urmi, meil vallas müüdi sinimustvalgeid lippe, telliti rohkem ja saadi odavamalt, nii et mina ostsin nüüd endale ka.
Sedapsi minnaksegi jaanile vastu: naer silmis ja südames, oma sinimustvalge vardas. Ning tühja sest rahast - naeru, elu ega vabadust osta ei saa niikuinii.

KESKMÕTE:
Naer on vaimse tervise tunnus, mis sageli aitab siis, kui muu enam ei aita - ei raha, ei vara, ei viin, ei võim.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)