Nädala juubilar LEV JAšIN 80

 Mäletan, et kui poisipõlves  sai vutti taotud, tahtsime väravas alati Jašiniga sarnaneda. Küll pidid meil olema samasugused kindad ja must dress, ning ikka leidus keegi, kes isa tagant soni pihta pani.

Jašin sai 1956. aastal olümpiakulla, 1960. aastal Euroopa meistrivõistluste kulla, 1962. aastal Euroopa meistrivõistluste hõbeda. Ta oli viiekordne NSV Liidu meister. IFFHS (International Federation of Football History & Statistics) kuulutas Jašini XX sajandi parimaks jalgpalluriks, 2000. aastal tegi sama FIFA. Peale kõige muu on Lev Jašini nimel rekord mängida 22 hooaega (1949-1970) ühes koondises. Üksteist korda tunnistati ta Nõukogude Liidu parimaks väravavahiks.

Jašin sündis küll Moskvas, kuid sõjapäevil evakueeriti nende pere Volgamaale, kus ta hakkas 14-aastaselt tehases tööle lukksepaõpilasena. 1944. aastal tuldi tagasi Moskvasse, kus Lev jätkas tehasetöölisena, samal ajal harrastades jalgpalli, mida oli Volgamaal  armastama hakanud. Moskvas mängis ta oma linnaosa koondise väravavahina, kuni 1949. aastal märkas teda Moskva „Dünamo" legendaarne treener Mihhail Jakušin. Samal aastal hakkaski Jašin „Dünamo" noortekoondise väravat kaitsma, mõne aja pärast aga dubleeris juba legendaarset „Tiigrit" - Aleksei Homitšit. Kuni oma karjääri lõpuni 1971. aastal mängis Jašin ainult selle klubi värvides ja loomulikult NSVL-i koondises, kuid isegi koondises mängides kasutas ta, kui vähegi võimalik, oma „Dünamo" särki.

1950. aastatel mängis Jašin peale jalgpalli ka jäähokit, samuti väravavahina. 1953. aastal sai ta NSVL-i karikavõistlusel pronksmedali ja võeti Liidu koondise kandidaadiks, kuid otsustas siiski keskenduda jalgpallile.

Jašinil võttis neli aastat, et „Dünamo" esimeseks väravavahiks saada. 1954. aastast oli ta ka Liidu koondise väravavaht. Koondises osales Jašin 78 mängus, saades ka olümpiavõitjaks ja Euroopa meistriks. 1970. aastal sõitis ta ka Mehhikosse maailmameistrivõistlustele, kuid mängus enam ei osalenud.

1963. aastal oli Jašin väravas, kui maailmakoondis mängis Inglismaa koondise vastu. Tänu oma musta värvi vormiriietusele ja võimsatele hüpetele nimetati teda „Mustaks Pantriks", aga ta oli ka „Must Ämblik" (tänu oma pikkadele, kõikehaaravatele kätele).

Samal aastal sai Jašin ainsa väravavahina „France Football'i" auhinna „Kuldne jalgpall" kui Euroopa parim jalgpallur.

1967. aastal toimus aga tol ajal praktiliselt mõeldamatu mäng - Jašin tuli väljakule kui Türgi koondise kapten. Türgi koondis kohtus klubiga „Galatasaray" ja mäng oli pühendatud Jašini sõbra, türklaste väravavahi Turgay Sereni lahkumisele suurest spordist. Seren kaitses selles mängus oma koduklubi väravat.

Kogu oma karjääri jooksul tõrjus Jašin umbes 150 penalti. Seda pole suutnud ükski teine väravavaht maailmas.

27. mail 1971 toimus Lev Jašini lahkumismatš, kus „Dünamo" koondise vastu mängis Maailma Tähtede koondis, kus osalesid Eusebio, Bobby Charlton, Gerd Müller jpt. Mäng lõppes 2:2. Kui Jašin platsilt lahkus, andis ta oma kindad väravavaht Vladimir Pilguile, kes säilitas oma koha „Dünamo" koondise väravavahina järgnevaks 11 aastaks.

Pärast hiilgava karjääri lõppu töötas Jašin mõne aja laste ja noorte jalgpallimeeskondade treenerina.

50-aastaselt tekkis tal vasaku jala gangreen ja 1984. aastal jalg amputeeriti. Arstid olid seisukohal, et gangreen tekkis kroonilise suitsetamise tagajärjel. Sportlased ja suitsetamine ei sobi kokku, ning Jašini legendaarsed treenerid Jakušin ja Katšalin olid ses osas kõigi vastu äärmiselt karmid, kuid millegipärast tegid Jašini suhtes erandi. Selle nahka legendaarse väravavahi tervis läkski, kuigi ta ei jätnud  suitsetamist isegi pärast jalakaotust.

Lev Jašin suri 1990. aastal suitsetamisest ja jätkuvast gangreenist tingitud tüsistustesse.

IVARI VEE

Jaga |