Taasiseseisvumise propagandistlikust käsitlusest

Selle asemel, et 1991. a. 20. augustil teoks saanud taasiseseisvumise meenutamisel keskenduda müüdile nn laulvast revolutsioonist, enda „vabaks laulmisele", nagu seda nüüd on tehtud juba 19 aastat järjest, peaks vastutustundlik eliit siiski rääkima esmalt ja eelkõige sovetiimpeeriumi kokkuvarisemisest selle sisemiste, peamiselt nomenklatuurisiseste vastuolude tõttu (majandusressursid polnud veel sugugi tervenisti ammendatud!), kui kõigi tollaste liiduvabariikide paratamatu iseseisvumise põhjustajast. Kohalikule tasemele tulles aga Eesti laulvat revolutsiooni vaatlema pigem „laulva ja tantsiva kodusõjana" - Eesti taasiseseisvumise erilise ja omapärase vormina, võrreldes teiste liiduvabariikide vabanemisega impeeriumi kadumise tagajärjel.

Teistes liiduvabariikides (välja arvatud Läti) polnud ju rahvastiku koosseis selline, mis tekitanuks olulisi probleeme nende iseseisvumiseks. Polnud neis ka endistel punanomenklatuurlastel ja varasemat õiguslikku järjepidevust esindavatel rühmitustel sellist alust võitluseks võimule jäämise pärast, sest õiguslikule järjepidevusele konkureerivat osapoolt teistes liiduvabariikides (välja arvatud Läti) lihtsalt polnud  olemas.

Eesti eliidi kohus oleks rääkida ka sellest, et taasiseseisvumist raskendavaks asjaoluks osutunud rahvastiku koosseis tollases ENSV-s oli valdavalt eesti eliidi (kohalike valitsevate ringkondade) enda tekitatud. Oli ju rahvusliku alaväärsuskompleksi ajel pingutustega kätte võidetud ning iga hinna eest hoitud näidisliiduvabariigi staatus just selleks jõuks, mis tõi ja meelitas kõrgema elustandardiga liiduvabariiki pidevalt ja suurel hulgal uut tööjõudu. Impeeriumi kokkuvarisemise edasinihkumine 10 aasta võrra teinuks samatempolise ümberrahvastumise jätkudes iseseisvumise Eesti jaoks tõenäoliselt võimatuks - erinevalt Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia liiduvabariikidest, samuti Ukrainast, Valgevenest, Moldaaviast ja Leedust, kus näidisliiduvabariigi staatuse saavutamisest eriti ei hoolitud.

Tegemist on ühe ja sama, Eesti jaoks justkui ravimatu, iga hinna eest näidislikuks pürgimise sündroomiga, mis kahjuks dikteerib Eesti eliidi mõtlemist ja käitumist ka Euroliidu koosseisus. Rahvuse seisukohalt võib see viia nüüd juba pöördumatute tagajärgedeni - rahvastiku koosseisu veelgi drastilisema muutumiseni, kui see leidis aset N. Liidu koosseisus. Pole isegi välistatud, et kuni haihtumiseni kolmandaks inimpõlveks, nagu see juba on juhtunud Välis-Eesti ühiskonnaga, eestluse kunagise lipulaevaga piirideta maailma tingimustes, teiste sõnadega - samasugustes tingimustes, kuhu nüüd on sattunud ka Kodu-Eesti.

Tuleb loota, et aasta pärast, kui tähistame taasiseseisvumise 20. aastapäeva, võtaksid kõnealusel teemal senisest rohkem ja julgemalt sõna ajaloofilosoofid, objektiivsed ajaloolased, sõltumatud ühiskonnateadlased, lähimineviku kommunismivangid, rääkides eelkõige sellest, kuidas asjalood lähiminevikus tegelikult olid ja millises suunas nad praegu kulgevad -  lähtudes nendes käsitlustes tervikult üksikjuhtumite analüüsimisele liikumise põhimõttest.

TÕNIS SIIM

[fotoallkiri]

Eestlased usuvad tulemaagia võlujõudu. Paljud neist arvavad, et laulupeotuligi võib tekitada tormi ühiskonna arengus.

Jaga |