Sõrve poisi sõjalõpumeenutusi

Elmar Kipper,      10. mai 2006


Nii mõnigi kord on üritatud tõestada, et sõrulaste küüditamine 1944. aasta sügisel Saksamaale oli suur heategu ja võrdväärne huvitava turismireisiga, mille eest tuleks olla ülimalt tänulik. Et sõja eest viidi ära ja ühtlasi saite võõrast maad näha!

Suur-Saksamaal, tegelikult küll Poolas, veeti sõrulasi ühest laagrist teise. Kõik need olid äravahetamiseni sarnased – pikkade ühishaudadega, millesse jäi ka sõrulasi. Tavaline oli, et inimesed, iseäranis lapsed, surid, ilma et oleksid haiguse käes kaua vaevelnud. Igati elurõõmus laps lamas mõne päeva barakinaril, täide ja lutikate meelevallas, tõmbles siis paar-kolm korda kogu hapra kehaga, ja oligi järjekordne verinoor inimene elust lahkunud.
Berliinist 240 km kaugusel Schneidemühlis jõudis lahingukära meile järele. Loogiliselt võttes oleks see pidanud tähendama peatset surmalaagrist vabanemist, kuid ootuspärast vabanemiselevust polnud.

Kellel oli eriline põhjus punaseid karta, need üritasid igal juhul ja iga hinna eest läänepoole pageda. Laagri lähedalt lennuväljalt tõusis õhku, kuid kukkus mõne minuti pärast ülekoormatuse tõttu alla suur transpordilennuk. Üles lahvatas hiigelsuur tule- ja suitsusammas, mis tossas mitu päeva.

Jalgrattaid käekõrval lükates ruttasid laagrist mööda viimased saksa sõdurid. Vaevalt veerand tunni pärast ilmusid nende kannul esimesed punaväelased. Laagris olevad venelased ei olnud aga vabastajaid nähes üldse mitte rõõmsad.. Asjalugu oli selles, et eelvägi koosnes Kesk-Aasiast pärit sõdalastest. Kitsaste mongolisilmadega meeste vene keele oskus jättis tublisti soovida. Neil polnud paguneid ega ka vöörihma, mille küljes pidanuks olema padrunitasku. Ei tea, kus nad padruneid hoidsid? Isiklikult minu jaoks oli kõige imekspandavam, et neil ei olnud püssirihma. Püss, mis oli nendega vaat et ühepikkune, oli põikipidi käes kui aiateivas, põlvedest natuke kõrgemal ja iga silmapilk laskevalmis.
Kui asiaadid olid Berliini suunas lahkunud, tulid venelased. Alles siis hakati üksteist ehtveneliku ülevoolavusega kallistama-musitama ja vastastikku küsitlema, kust kandist laialt Venemaalt keski on pärit.

Sõrulastel ei olnud erilist põhjust rõõmupidu pidada. Elutraagika jätkus, inimesed surid endistviisi haiguste ja kurnatuse tõttu. Olles idatsoonis, oli lootust varem-hiljem taas kodumaale jõuda. Paraku ei pakkunud see teadmine kuigivõrd lohutust – enam kui hästi oli teada, mis kodupaigas võib ees oodata.

Järvakantlase Elmar Kipperi mälestustest „Kui laine matab laineid" (Meie Maa 14.5.2005)


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)