Kuidas tekib ja kustub kodumaa-armastus?

Mis on üldse kodumaa-armastus?

See saab alguse perekonnast. Perekond ja kodu on ühtekuuluvad mõisted, nagu isa ja poeg või tütar. Nagu ema ja tema lapsed. Ning päris kindlasti vanemate ja laste suhtlemine - üksteisest hoolimine ja lugupidamine.

Olin kaheteistaastane, kui ema tuli koju ja teatas, et mu vanema venna käsi on küünarliigesest väljas, mingi käesurumise tagajärjel. Hakkasin hüsteeriliselt nutma, ema koos minuga. Küsisin: miks ema nutab? Ta vastas, et temal on ka kahju nagu minulgi, aga hiljem sain teada, et ema oli nutnud heameelest, et tema lapsed on teiste suhtes hoolivad.

Hästi võib elust tähele panna kodu ja perekonna seost nende armastamisse. Perekonnad, kes põlvkondade kaupa elasid omas majas, muutusid selle kohaga lähedasteks. Mida tugevamini hoolisid ja hoidsid vanemad oma lapsi, seda tugevamaks kujunes nende laste vastuarmastus oma vanemate suhtes. Neid vanemaid ei saatnud lapsed iialgi vanadekodusse.

Elus üle elatu põhjal saan kindlalt järeldada, et lasterikastes ja vaestes perekondades kasvavad paremad lapsed kui lastevaestes ja rikastes. Nad on ikka sõbralikumad ja töökamad ning suhtuvad teistesse hoolivamalt, kui väheste lastega rikastes peredes kasvavad lapsed. Eriti silmatorkav võib olla üksiklastega peredes kasvavate laste kadedus - näiteks ei talu selline, kui teine saab koolis tema omaga võrreldes kõrgema hinde või saavutab spordis paremaid tulemusi jne.

Armastus ja vastuarmastus

Kodumaa-armastuse ajalugu meenutades teame, kuidas meie isad ja vanaisad talutööde juurest ning koolipoisid koolipingist tõttasid oma isamaad kaitsma. Aga nüüd tärkab kahtlus, kas meie praegu ikka käituksime esivanemate kombel, kui tekib vajadus oma riiki kaitsta? Kardan, et mitte. Üks asi on südamepõhjast tulev käsk, teine asi on teadlikust kohusetundest tulenev korraldus. Liiga suureks on paisunud pettumus selle riigi suhtes, kuhu me laulva revolutsiooni aegses ühtekuuluvuses igatsesime ühisel soovil jõuda.

Armastusele on iseloomulikuks vastuarmastus. Kui seda ei teki, siis ühepoolne armastus ei saa kauaks kestma jääda. Kas oleme kuulnud valitsust või presidenti arutlemas selle üle, mida ühe või teise küsimuse otsustamisest arvab rahvas? Ei ole, sest neile rahvast ei ole olemas, kuna rahva tahe võib valitseva kliki plaanid nurja ajada. Rahvas tulebki meelde üksnes riigikassa täitmiseks trahvirahade kogumisel ja valimiste (s.t häältekogumise) eel.

Kuidas saab riik loota oma elanikkonna isamaalisele kaitsetahtele, kui riik ise pidevalt suhtub oma rahvasse hoolimatult ja elanikkond on kaotanud usalduse oma riigi vastu? Põhjus: ta ei tunne siin enam ennast turvaliselt. Euroopa Liidu väärika liikmena abistame majanduslikult maid, kus rahvas elab mitmeid kordi jõukamalt kui elatakse meil, sest neil on riigi peamiseks hoolitsuseks oma rahva eluvõime ja heaolu.

Meie riik aga on oma rahva unustanud. Tähtsale kohale on orienteeritud igasuguste maksude ja trahvide väljamõtlemine ning seniste suurendamine, et rahva käest võimalikult rohkem raha riigikassasse saada. Rahvas on kaotanud usalduse oma riigi jõustruktuuride vastu, sest õiguskaitseorganid ei lahenda küsimusi range õigluse põhimõtetel, vaid kambakraatlike kokkulepete alusel. Näiteid võiks küllaga tuua. Mida tegi kindral Einseln riigile halba? Oli liiga aus ja nõudlik? Mida tegi Tiit Madisson Eesti riigile halba? Tahtis riiki kukutada? Tollane siseminister Kalle Laanet kurtis Postimehes, et peaks nood ometi Eestist lahkuma, et siis NEMAD saaksid Eestis rahulikult elada.

12. juuni Kesknädalas ilmunud õigusteaduste doktori Ando Lepsi artikli „"Luikede järv" rahva kirstukaanel ehk ilmalikud kümme käsulauda" autorile esitasin kommentaariumis küsimuse: mis on maffiariigi ja meie Ansipi õigusriigi vahe? Milliste tunnuste järgi saame seda Eesti riiki õigusriigiks pidada? Tõin ära terve rea maffiale viitavaid tunnuseid ja palusin kasvõi ükski õigusriigile viitav tunnus Eestist näitena välja tuua. Kes veel võiks olla pädevam sellisele riigiõiguslik-teoreetilisele küsimusele vastama, kui mitte hr Leps? Minu pikaleveninud näidetega kirjapanekule vastas Ando Leps kokkuvõtlikult, et elame kapitalistlikus riigis ja et sellega on kõik öeldud.

Mis ühiskonnakorraldus oli Stalini ajal viieteistkümnes liiduvabariigis? Kui saadeti vangilaagritesse surema sadu tuhandeid süütuid inimesi. Kui lapsed jäeti vanemateta ning neid „rahvavaenlastena" represseeritakse taasiseseisvunud Eestisse üle tulnud „endiste" poolt edasi.

Selles riigis on igasuguste salajaste kokkulepetega (sh Simmide riigireetmissaagast alates) niipalju riiklikul tasemel vägivalda ja ülekohut tehtud, et sellest saaks samamoodi raamatu kokku panna, nagu üheksakümnendate alguses üleelatust tegi ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja oma teosega „Lasnamäe valge laev".

Kui õigusteadlane väidab, et maffia tekkes on süüdi kapitalism, siis tuletaksin meelde, et just Stalini ülivägeva kommunismiehitamise kõrgperioodil lokkas Venemaal maffia. Maffiabossid olid isegi Kremlisse ja kõrgetesse riikliku julgeoleku ametkondadesse endile tugevad sidemed loonud. Sõjaväelistes omakondades läks teoks endile isegi fiktiivselt polkovniku auastmeid määrata.

Meie praegusel omamaisel maffial pole kapitalismiga muud ühist, kui et vaid seesinane ühiskonnakord on muidugi soodustavaks asjaoluks maffia tekkes ja edasiarenemises. Näiteks seadusandjate poolt erakordselt arusaamatute seaduste väljaandmine? Seda nii majanduses kui ka õiguskaitses. Võiks ära märkida, et ettenägelikult tagandati isegi kodumaareetmine teise astme kuriteoks ja maksimaalkaristuseks sel puhul nähti ette ainult 15 aastat vabadusekaotust. Tapmise eest on eluaegne vangistus, aga kui palju inimesi võib tapmisohtu seada riigireetur? Millega tegeles siinkohal seadusandja? Või kui „sõbralikus ümarlauas" leitakse, et riigireetmistegudele kaasaaitaja (nii raskest kuriteost mitteteatamine on igal juhul ka ise kuritegu!) väärib vastutusest vabastamist?

Kas ikka tõesti on kõiges süüdi kapitalism

kui ühiskondlik formatsioon, aga mitte selles tegutsevad inimesed? Kas kõigis kapmaades on tõepoolest nii, nagu meil, et ükskõik, mida iganes ei tehtaks ja kui traagilised poleks ka tagajärjed, vastutajaid ei ole?

Kui minu vanemat venda aasta tagasi oleks niimoodi ravitud, nagu mind kui äkki kõne- ja liikumisvõimetuks jäänut nelja ööpäevaga terveks tehti, võiks olla mu vend praegugi meiega. Kas süüdi on kapitalism või arstid? Või hoopis riik, kuna vastutamatuse tunne on läbi teinud nii kiire arengu, et enam mitte keegi mitte millegi eest ei vastuta? Olen võinud nüüd kogunisti teada saada, et mu venna juurde arstide streigi ajal sõitnud kiirabiarst oma varjamatult rõhutatud tegevusetusega polegi süüdi, sest tema tööandjaks olev haigla olevat eraõiguslik juriidiline isik, kes ei pidavat mitte kellelegi alluma. Kas isegi siin võib üksnes süüdistada meile kaela langenud neetud kapitalismi?

Kokkuvõtteks

ütleksin, et mina küll sellist kodumaad kaitsta ei tahaks. Kuigi, olles mures kodumaa pärast ning vastutustundest oma esivanemate ja järeltulevate põlvede ees, läheksin siiski, oma varsti arvult kümnele küündivate lastelaste nimel, kaitsma seda maad ja taevast tema kohal

Ehk on siis hea seegi, kui hiljem ei saa ma kunagi teada, mis selle elude hinnaga kaitstud maast hiljem tuleb? Kellele ta tükkhaaval kingitakse Brüsseli näpuvibutuste saatel?

JAAK LAIDLA, õigusteadlikkuse rinde veteranvõitleja Harjumaalt

/fotoallkiri/   TOOMPEA - METAMORFOOSIDE SÜMBOL: Võõrvõimude kehastajast on saanud omariikliku kodumaa-armastuse ülistaja. Erinevatel ajastutel, isegi XX sajandi vältel, on rahvas seda vana linnust mõistnud isemoodi. Millisena tundub ta meile praegu ja edaspidi?

Foto Tiit Maksim

Jaga |