Rem Blum: Laulva revolutsiooni esimene ja ainus ohver

Viktor Palm,      08. august 2007


Mu ees lebab Kesknädala 1. augusti number "Tshetsheenia hundi" järjeloo 14. osaga. Autoriks Valter Toots. Selles osas kaldub autor oma teemast mõnevõrra kõrvale. Ta pajatab 1989. aasta sündmustest Tartus. Muidugi on igal inimesel on õigus oma tõekspidamistele. V. Toots on jäänud truuks oma tollase interrinde ideoloogiat kajastavatele seisukohtadele.
Siinkohal ma ei taha tema vaateid vaidlustada, kuigi on tegu vana vastasega. Pean vajalikuks pöörata tähelepanu vaid ühele teemale. Käsitledes teravat vaadete kokkupõrget EKP Tartu tollase linnakomitee ruumides, kirjutab V. Toots: "Antud sündmus peaks minema laulva revolutsiooni ajaloo lehekülgedele. Ideoloogiline võitlus sai oma esimese ohvri." Autor teatab: "Aga jätame selle kangelase nime sedakord nimetamata. Ta puhkab täna Raadil oma leivaisade Marxi-Lenini hüljanud võitluskaaslaste poolt püsti pandud uhke monumendi all."
Veel on märgitud, et "esimene ohver" on Mihhail Lotmani rahvuskaaslane (s.t juut) ja on ära toodud rida halvustavaid märkusi nii ohvri enda kui ka tema võitluskaaslaste (rahvarinde aktivistide) kohta.
Kõigepealt mainime, kelle nime V. Toots on jätnud mainimata. Jutt on TÜ professorist Rem Blumist. Muide oli ta mitte marksismi-leninismi, nagu väidab V. Toots, vaid filosoofia kateedri professor.
Miks niisugune ülbest vihkamisest nõretav mõnitamine juba 18 aastat manalas viibiva inimese suhtes? Nähtavasti seepärast, et Rem Blum oli alates möödunud sajandi viiekümnendate aastate lõpust TÜ antistalinistliku rühmituse üks põhitegijaist. Just tema kaudu levisid meieni "samizdati" väljaanded ja tekkisid ohtlikud sidemed vastavate isikutega Moskvas. Suures osas tänu sellele osutusid võimalikuks mitmed praktilised antistalinistlikud aktsioonid. Näiteks tollaste võimude poolt sanktsioneerimata lõsenkismi olemust paljastav ülelinnaline Tartu teadlaste kaks päeva kestnud suurüritus.
Alates Rahvarinde asutamise esimesest päevast mängis Rem Blum aktiivseimat osa selle massiliikumise tegevuses. Ta oli RR algatuskeskuse ja selle Tartu osakonna, hiljem vabariikliku ja Tartu volikogude liige. Vene keelt kasutava juudina tegi ta kõik temast oleneva, et Eestimaa rahvast ei hukutaks tollal sugugi võimatu Jugoslaavia või Transnistria sündroom. Võib-olla seetõttu oli ta mitte ainult laulva revolutsiooni esimene, vaid ka ainus ohver.
Rem suri otse "rindejoonel" – teravas vastasseisus V. Tootsiga. Hiljem sain teada, et tema viimased, V. Tootsile adresseeritud sõnad olid "See on vale, täielik vale!". Selle asemel, et peituda kardioloogide päästva hoolitsuse rüppe, leidis ta vajalikuks asuda kompromissitusse vastasseisu tollase "interrinde" häälekandjaks muutunud ajalehe Vperjod toimetajaga.
Mäletan siiani ühte masendavamat hetke oma elus. Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi esimese istungjärgu ajal helistas mulle südaöö paiku Moskvasse Tõnu Laak ja teatas juhtunust… Koos teiste Rem Blumi lähimasse sõprusringi kuuluvate kaasvõitlejatega viskasin kolm viimast peotäit mulda veel lahtisesse hauda. Kuid mälestus Rem Blumist ei kustu meis kunagi. Igal aastal koguneme tema surmapäeval tagasihoidliku, tarkuselinnu öökulli reljeefi kandva kiviga tähistatud kalmule. Pärast seda arutame vastaval seminaril jooksvat olukorda, püüdes seejuures aimata, milline oleks Remi suhtumine.
Olen sügavalt nördinud Rem Blumi (ja ka Mihhail Lotmani) mälestust rüvetava kirjutise publitseerimise üle. Eriti veel seetõttu, et see toimus minu poolt igati respekteeritud Kesknädala veergudel.
Sõnavabadusel ei tohi lasta transformeeruda laimuvabaduseks.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)