Hingedepäeval mõtleme eluteele

LEA HEINASTE,      02. november 2005


„Me ei taha aga, vennad, et teile ei jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos Temaga on läinud magama. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!"
1 Tes. 4:13-14.18

Hingedepäeval, 2. novembril, kõigi surnute mälestuspäeval mõtleme elule ja surmale, mõtleme oma lahkunud lähedastele. Läheme haudadele, süütame mälestusküünlad ja jääme vaiksele palvele. Palvele lahkunute, omaste ja iseenda eest. Me oleme tulnud ajalise ja igaviku piirimaile, ajalise ja igaviku kokkupuutepunkti.
Surnuaed on püha paik, kuid siingi põimuvad vastandid: lootusetus ja lootus. Surm on viimne vaenlane, kes kutsumata külalisena nii sageli viib ära elujõus inimese. Surm on sõber sellele, kes vaevades ja valudes enam paranemist ei oota ega looda. Kõik ajalik peab kord lõppema, nõnda ka ajalik elu. Igavene on silmale nähtamatu. Kristlastena usume, et surm ei ole kõige lõpp, me ootame igavest elu. Sellest usust ja lootusest annavad surnuaial tunnistust omaste hauakividesse ja ristidele raiutud sõnad.

Näib, nagu oleksid inimeste pilgud hetkeks end lahti rebinud maast, elust ning selle argipäevast, ja tohtinud vaadata elu ja surma saladuse sügavusse, ammutanud sealt uut lootust.
Ristiinimesele on surm võiduks. Loomulikult me leiname, sest surm on katki rebinud kõige kallimad sidemed. Inimene ei suuda leinajat lohutada. Jumal üksi, kes elu on loonud ning kes meie ajalikule elule on piirid määranud, võib meid lohutada ja äratada meis taas lootust. Ta ütleb lahkunute kohta „on läinud magama".

Kui me kõneleme uinumisest, siis teame ka, et uinumisele järgneb ärkamine. Magades oleme välja lülitatud aktiivsest elust. Ometi elab meie sees elu edasi, kosub ja puhkab, et uue jõuga üles ärgata. Nii ei tähenda surm enam kadumist, vaid talletamist igavese elu tarvis. Surmas me läheme üksnes uinuma, mis kestab seni, kuni selle maailma aeg on täis saanud. Me ei tea surma viimset saladust, kuid Jumala tõotuse kohaselt saab põrm jälle elavaks. Nagu kogu loodu, mis talvel lume all puhkab, kevadel uuesti uuele elule ärkab. Nõnda ka inimene, kes Kristuses on uinunud, äratatakse üles uuele elule.

Rääkides surmast ütleb K. Gibran: „Tahate siis teada surma saladust? Aga kuidas te võite seda leida, kui te ei otsi seda elu südamest. Öökull, kelle ööga seotud silmad on päevavalguses pimedad, ei suuda avaldada valguse saladust. Kui te tõesti tahate näha surma vaimu, peate avama südame täielikult elu olemasolule. Sest elu ja surm on üks, nagu jõgi ja meri."

Elu südamest saame otsida maapealse elu ajal. Seega mõtleme hingedepäeval oma eluteele. Sest midagi pole kaetut, mis ei tuleks avalikuks. Sest mida külvad, seda lõikad. Soovide ja tahtmiste sügavuses on peidus vaikne teadmatus teispoolsusest. Jumal kutsub meid tänagi vaatama elu südamesse Jeesuses Kristuses.
Avagem oma südamed ning seiskem palves, et meiegi võiksime kasvada igaviku suunas ja valmida Jumala kutsele järgimiseks. Aamen.

KESKMÕTE:
Elu ja surm on üks, nagu jõgi ja meri.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)