Nädala juubilar LAURI NEBEL 60

“Nebeliga olin tuttav varem, kui temaga tutvusin. Provintsipoiss Pärnust, nagu ma olin, teadsin siiski, mis asi on ansambel „Peoleo“, kes kadunud Henno Käo eestvõtmisel ning Heino Mäelti ja Lauri Nebeliga koosseisus juba kuulsaks oli saanud.

Selsamal suvel (siis 1970) pürgisime juba koos Nebeliga lavakunstikateedrisse, ja saime mõlemad sisse. Lauri tuli kursusele meist kõigist tunduvalt vanemana, nagu ta ka täna on endiselt vanem – näe, saab juba 60!

Tema elukool oli sügavam. Ta tundis juba suuri kuulsusi Jaak Joalat, Ivo Linnat, Tarmo Pihlapit, sellised olid tema semlakid, ja kõik nad tundsid Nebelit ka. Paljud Tallinna baarid olid talle tuttavad, ja tänaval võis vabalt ette tulla, et Ivo Linna tuleb meile vastu ja tervitab soojalt Nebelit, patsutades tunnustavalt õlale: “Mehed, näete, see mees tunneb Jaak Joalat!”

Teisel-kolmandal kursusel võttis ta mind ka sappa, tegime koos Tõnu Otsaga, kes siis oli rohkem tuntud doktor Noormanni nime all, „võsaleerides“ väikseid etteasteid.

Tuiasime Lauriga koos ringi kümme aastat. Kõlasid Lauri enda laulud. Nende aastatega andis ta mulle elukoolituse – küll õrnema soo poole pöördumise osas, küll esinemise ja muu osas. Eriti kõva oli artistikoolitus, mille temalt sain. Teine mees, kellel oli suur osa minu koolitamises, oli Priit Aimla, aga Lauri oli esimene.

Saatuse tahtel läksime pärast lõpetamist ühte teatrisse, milleks oli tollane ENSV Riiklik Noorsooteater. Seal tuli lavastaja Kaarel Kilvet ideele panna koos Lauri ja minuga kokku ansambel „Hampelmann“. Selle pundiga rändasime koos edasi järgmised kümme aastat. See oli tõeline loominguline kolmikliit. Nädalalõputi olime omavahel rohkem abielus kui oma naistega. Tuleb tunnistada, et sel ajal tuli suhetes ette ka ohtlikke ja pingelisi aegu.

Minu jutt ei tähenda, et Nebeliga oli kerge läbi saada. Ta oli ja on jäänud kassiks, kes kõnnib omapead. 1974-ndal, kui lõpetasime ja meie kursuse diplomilavastus oli “Shakespeare’i unenägu”, pidi see minema ETV-sse. Kursusejuhendajal ja lavastajal Grigori Kromanovil oli vaja sõita Leetu ning tükk hajus laiali. 11 noornäitlejast kümme olid nõus tv-s mängima, kuid Lauri keeldus. Veel 1974-nda hilissuvel ta lihtsalt ütles, et nii me seda lugu ei mängi ja tema seda kaasa ei tee. ?tles, et tuleb küll proovi kohale, et keegi ei saaks öelda, et ta puudub, kuid lugu ei ole vääriline.

Võite arvata, missugune sõim ja kisa lahti läks: see oli ju Nõukogude televisioon, kus kõik pidi käima nööri mööda, – ja äkki niisugune skandaal! Lõppes vist sellega, et talle aktusel ei antud karistuseks diplomit.

Tol ajal öeldi, et ühel lõpetajal on omamoodi arusaam, aga täna oleks see olnud näitlejale ja etendusele suur reklaam! Ma ei mäleta, et kursus oleks Lauri peale eriti pahaseks saanud. Aga juba tolles kauges nooruses väljendus Lauri eetiline ja põhimõtteline kõvadus, ning selliseid keeldumisi ja äraütlemisi on tema elus hiljem olnud kümneid, teistel tunduvalt vähem. Nüüd saab ta 60, aga teeb oma pulli siiamaani edasi.

Lähiajal lähme koos Lauriga Tartus taas lavale – kui kutsutakse, miks mitte. Nooruse vaidlused on möödas.

Mis on Lauril üle paisutatud, on tema loodusearmastus. Mina nii suur loodusearmastaja ei ole. Lauri on täielik hull oma suvekodus Varbla vallas mere ääres, kus veedab iga võimaliku hetke. Ta on eluaegne Tallinna poiss Kivimäelt Raudtee tänavast, aga suvekodus on tal paat, õnged ja võrgud ning tõsine mässamine nendega.

Talle kuulub legendaarne väljend NLKP – Nebel Lauri Karli Poeg, ja minu meelest saab ta kõige paremini laval hakkama üksi. Mul on meeles väga mõjus etendus “Luguauk”, kus laval oli üks mikrofon, üks tool ja üks Nebel kitarriga. Selle tükiga käis ta aastaid mööda Eestit ringi.

Võib heietada, miks Nebeli ampluaaga jäid lavastajad liiga kergesti rahule ja miks temast Hamleti mängijat ei saanud. Võib-olla sellepärast, et ta mingi nohik pole olnud ja kodus üksinda Shakespeare’iga ei pusinud. Eks see üks teatrikorralduse pipratera ole.

Ega elu pole Laurit ka hellitanud, ema Sirje suri tal III kursuse ajal, isa elas eraldi, poiss rabeles üksi edasi. Vanem vend Erki on sportlane. Abielu Kajaga kulgeb nähtavasti mõnusalt.

Ega midagi, palju õnne, ja saame kokku, Lauri!“

Üles kirjutanud Urmi Reinde

Pilt:

ÜKS LEMMIKTEGEVUS: Paadiga merel. Lauri Nebel õppis Panso-koolis 1970–1974  (kursusejuhendajad Grigori Kromanov ja Mikk Mikiver) ning temaga koos lõpetasid Jüri Aarma, Teet Hanschmidt, Maria Klenskaja, Elle Kull, Väino Laes,  Zoja Mellov, Kaie Mihkelson, Rita Raave, Jaan Rõõmussaar ja Margus Vaher.

Jaga |