Käes on sümboolse poliitika ajastu

KADRI MUST,      31. jaanuar 2007


Kui Bill Clinton 1991. aastal USA presidendiks kandideeris, sai kuulsaks tema lause "It's the economy, stupid!". Maakeeli oleks selle mõte: kuidas te ei mõista, et nendel valimistel on asi majanduses.

Milles on asi tänases Eestis? Kui vaadata avalikku debatti, siis igatahes mitte majanduses ega ka mitte sotsiaalsuses. Monumendid – laiemalt võttes, sümbolid – köidavad ühiskondliku debati tähelepanu siin järjest enam.

Ajakirjanduse vaimuenergia ja töötunnid tühjal-tähjal

Varem on toimunud valimisi, kus asi on olnud maksudes, ja käibele läks maksureferendumi mõiste. Või vähemalt on see teema olnud mõnede erakondade jaoks selgelt prioriteetne. On olnud valimisi, kus asi on seisnenud isikutes. Mõni neist veenab, teine aga mitte – ja sinna ongi koer maetud.
Keskerakond tahaks valimistest teha sotsiaalsema kursi rahvahääletust.
Respublikaanidelegi enne liitumist meeldis see tee, sest nad hoiatasid Eestit mingi laiemale üldsusele mõistetamatu „vasakkreeni" eest – selline on nende nägemus sotsiaalselt tundlikumast poliitikast. Kas läheme sotsiaalriigi suunas või lepime igal aastal kahenädalase puhkusega? – nagu soovitas vahepeal üks „äraostmatu".
Alles see oli, kui presidendiproua kleit muutus rahvuslike huvide esindatuse küsimuseks. Vahepeal keerles suur osa poliitilisest debatist ümber Pronkssõduri, kuid näib, et ajalehetoimetused himustavad ikka veel enamat. Peaminister kõneles kuude kaupa valdavalt kas sellest monumendist või ühest teisest, mida narvalased tahavad Peeter I auks püstitada. Uudis parvlaeva Estonia teemadel lööb alati laineid. Niisiis: presidendiproua kleit, homoparaad, tsaar Peetri kuju või Pronkssõdur – need ongi sümbolid, mis võtavad suure osa avalike arvajate vaimuenergiast ja töötundidest. Toimetused haigutavad, kui neile rääkida midagi majandusest, haridusest või sotsiaalvaldkonnast, kus liigutatakse miljardeid siia või sinna, – see on neile igav promo. Eesti hariduse vallas ei kogu ükski teema rohkem lugejaid kui usundiõpetuse ümber arutamine – tugeva sümbolväärtusega küsimus, kuigi valdkonna enda seisukohalt pigem kolmandajärguline.

Peaasi, et kassi värv oleks õige

Oleme jõudnud justkui omamoodi postmaterialistlikku ajajärku, kus „õnn pole rahas" ja konkreetsemad arutlused riigiteenistujate sissetuleku üle kohtavad riigipea pahast reageeringut: pakute mingit tehingut või? Hea on kõik, mis on mittemateriaalne, üldine ja mingi sümboliga seonduv. Halb ja madal aga kõik see, mis on materiaalne, konkreetsetele lahendustele suunatud ja pragmaatiline. Tähtis pole, kas kass hiiri püüab, peaasi olgu hoopis see, mis värvi ta on. Hiirepüüdmisele orienteeritud kassi ei saa me enam hinnata, sest hiirepüüdmine ise pole uuema mõtlemise kohaselt kuigi tähtis.
Kuhu aga lähevad eelarvemiljardid? – see ei huvita enam ei toimetusi ega ka paljusid parteikontoreid. Lühiajaliselt puhunud majanduskasvu-tuul justkui oleks meid mentaalselt kandnud mingisugusesse reaalsusest lootusetult kaugenenud „miks-te-küüditajatele-politseid-ei-kutsunud"-ühiskonda, kus debatilauda keerutavad varsti vaalade õiguste eest võitlejad ja karusloomade kaitsjad ning Vabaduse Saareks peetakse Lääne ullikeste kombel Kuubat. A. Le Coq'i „nõmeduse vastu võitlemise" õlu „Cuba" ongi uus märk omaette.

Esiplaanil on päevaseigad, mitte riikluse küsimused

Meediavaatlejad on osutanud, et kui millestki räägitakse, siis tuleb alati küsida: millisest teisest teemast sel ajal rääkimata jäetakse? Loosung „ﾕnn pole rahas" ei kuuluks justkui ühiskonda, kus väljas söömas käib vaid vähemus, kus tudengid ajavad läbi 2500–3000 krooniga, politseinikud lahkuvad töölt, tankerikatastroof on jätkuvalt võimalik ja AIDS vohab. Need on meie edu taustal tõsised probleemid.
„Päris"- ja „nagu"-teemade filtreerimisega peaks tegelema Kadriorg, kuid ka Toomas Hendrik Ilvese sõnavõtud on piirdunud taktikalise taseme päevapoliitikaga, mitte aga riikluse püsimise seisukohalt strateegiliste teemadega. Temal olid südamel JOKK, liialt ülbed ärimehed ja liigkonkreetsed valimislubadused, mitte aga iibe tõstmine, liikluskultuuri parandamine, HIV-i peatamine või haavatava merekeskkonna kaitsmine. President küll puudutas Riigikogu valimisi välja kuulutades mitmeid probleeme, kuid ütlusega „Parteid palka ei maksa!" tegi ta ühtlasi selgeks, et ega ta tahagi rääkida lahendustest, vaid ikka ainult probleemidest. Tõsiasi, et järgmise aasta riigieelarves on mitmetele riigiteenistujatele (õpetajad, päästeametnikud, politseinikud) ette nähtud 18–30protsendine palgatõus, oli endisele sotsiaaldemokraadile ilmselt liiga ebameeldiv tõik, et seda mainida. Iga konkreetne lahendus on tema meelest „halb tehing", kuid iga üldine jutt „hea leping". Kuidagi sarnane tema kunagise emapartei jutule, kes iga mõõdetavate tagajärgedega sotsiaalpoliitilist sammu valijate lollitamiseks nimetas. Tõtt öelda, ega mäletagi hästi, mida need sotsid ka sotsiaalset korda saatsid... Pensionid vist indekseerisid ära? Aga pensione tõstsid juba teised.

Kellele on kasulik sümboolse poliitika ajajärk?

Teine, suisa marksistlik küsimus: kellele toob sümboolse poliitika ajajärk kasu? Sotsioloogide hinnang arvamusküsitluste tulemustele on olnud ühene: mõned erakonnad on Pronkssõdurist ja teistest sümbolitest selget kasu saanud. Nende hulgas ka peaministripartei, kelle puhul on samas üsna kindel, et ega peaminister seda monumenti kõrvaldama lähe. Asi jääb kraana muretsemise taha kinni! Seetõttu hoiavadki nad neid teemasid kuumana. Monument ei kao kusagile; aga kui kaoks, siis oleks kohe üks hea teema ka maas, sestap olgu ta parem paigas.
Mida vähem materiaalseid teemasid, seda parem ka isamaalistele respublikaanidele. Sest neil opositsioonis pole materiaalsete teemade kohta palju öelda, ja sestap sõnavad nad, et see polegi eriti tähtis. Nende jaoks saavad valimised olla eetika- või ajalooreferendumid. Mida raskem on tänapäeva poliitilisi otsuseid kritiseerida, seda enam jäägu jalgu ajalugu!

Praegune tants puuslike ümber ähmastab reaalsuse

Materiaalsete teemade vähesuse põhjuseks võib olla ka see, et ideed on otsa saanud. Olles juba mõnda aega võimust eemal olnud, ei suuda opositsioon – sotsid ja ühendparteilased – genereerida midagi sellist, mida võimulolijad juba ei teeks. Teemad on neist kaugenenud, nad pole toimuvaga kursis. Võib ju rääkida, et tõstke päästeametnike palka, aga kui see ära tehakse, siis on opositsioonil jälle jutt otsas. Sotsiaaldemokraadid näiteks soovitavad lastele anda tasuta töövihikuid, aga valitsuse plaanis on see juba ammu sees, ja elluviijateks on ikkagi võimulolijad.
Reformierakondlased on küll võimul, kuid on loovutanud mitmed ühiskondlikult olulised ministeeriumid oma valitsuspartneritele ja peavad ise ringlema sellistel teemadel nagu riigikaitse, kus nende nägemus on kaitsevõimet kahjustav, ja justiitsvaldkond, kus minister Rein Lang valdavalt tegeleb karistuste ärakaotamisega, mis küll partnerite vastuseisu tõttu resultaadini ei jõua. Ainus, mis neile jääb, on konkurentidele monumentidega sissesõitmine.
Seega, kui sümboolse poliitika ajastu vaim kuidagi loosungiks kokku võtta, siis oleks see lühike ja lööv: „It's the monuments, stupid!" Kes seda tunnistada ei taha ja näiteks riigiteenistujate palgast edasi räägib, see eelistavat lepingule tehinguid ja olevat üks madal materialist.
Kaevumine ajalukku ja kaugenemine materiaalsest mõõtmest on aga harva andnud igapäevapoliitikas häid tulemusi. Poliitikat tuleb teha siin ja praegu, pragmaatiliselt ja konkreetsete lahenduste kaudu. Kuid nüüd käimas olev tants puuslike ümber ähmastab reaalse ja sümboolse piire, ning varsti on parteidel käed-jalad täis „nagu tööd" ja „nagu poliitikat". Ja ühtäkki võib selguda, et need, kes said valitud seetõttu, et oskasid hästi monumentide ümber lamenti lüüa, ei oska eriti midagi muud.

Eesti Ekspress seda lugu ei avaldanud


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (19)