Nädala juubilar ARTUR ALLIKSAAR 95

Lootusrikkal kevadel, 15. aprillil 1923 sündis Artur Alliksaar, kes kord kirjutas: “Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu.” Nendes sõnades on kuuekümnendate aastate paatos, mis peaks eriti kõnetama neid, kes kipuvad võrdlema Nõukogude aega praegusega.

Suurem osa Alliksaare seltskonda on juba ka ise Toonela ududes, kuid rohkem teadjatest on jäänud näiteks Paul-Eerik Rummo. Tema on valgustanud Alliksaare kohtuasja, mis algas aastal 1949 segadusest raudtee värbamisosakonna töötaja ametis. Alliksaarele inkrimineeriti materiaalsete puudujääkide tekitamine ja ta sai kaheksa aastat vanglakaristust. 1953. aastal luiskas ta uurijale, et Saksa sõjaväes teenides tappis ta venelasi antikommunistlikest veendumustest lähtudes, neid endid vihkamata. Selle eest lisati tema karistusele veel 25 aastat kinnipidamist ühes õiguste kaotamisega viieks aastaks, kuid ta vabanes siiski 1957. aasta juunis. Isegi nii lõbusale ja optimistlikule inimesele nagu Alliksaar oli see kõik liig. “Üks elu variseb nüüd kokku,” pihtis ta NSVL Ülemkohtu sõjakolleegiumile. Just siit algaski vähk, mis teda hiljem maha niitis. Haiguse juuri võib otsida ka kirjaniku viletsast elust – elu jooksul sai ta harva kõhu täis.

Kuuekümnendatel Tartus elades oskas Alliksaar enda ümber luua omapärase poeetilise õhkkonna. Madis Kõiv: “Mõnes mõttes oli Alliksaar väljakannatamatu inimene: ta rääkis liiga kõvasti, liiga pidurdamatult, tihti raskesti taibatavaid asju, raskesti haaratavaid vahekordi, ikka jaatuse ja eituse vahel. Kunagi ei olnud jaatus ilma eituseta ja eitus ilma jaatuseta, ja tavalises mõttes ei saadudki temaga vestelda. Suu ammuli võis kuulata alati. Aga kui kuulaja tahtis ise rääkida või kui ta tahtis teemat arendada, siis oli see juba ekspositsioonist alates võimatu. Seepärast, et otsekohe ilmus igale teemale kakskümmend vastuteemat. Puhtad teemad ei olnud võimalikud, vaid ainult teemad variatsioonidega. Iga hetk pidi kõneleja olema valmis üleminekuks uuele variatsioonile... Alliksaar ütles, et kinnitusrihmad on lennuasjanduse kõige suurem eksitus, mis viib selle asjanduse põhja... Ei ole istmeid tarvis, nende asemel peaksid olema kiiged, mis ripuvad lennukilaes ja mida talidega tõmmatakse üles-alla, kõrgemale-madalamale vastavalt sellele, kui kõrgel lennuk on või kuhu ta sõidab. Ja kui sa talle näiteks vastu ütlesid, et niisugune variant ei kõlba, sest kui inimesed on talidega tõmmatud lae alla, siis tuleb sadadel meelde, et neil on kodus triikraud sisse jäänud ja nad tahavad välja tormata – seepeale arenes jutt lendavast lennukist väljaastumisest ad absurdum.” Selline võiks olla luulemaailma mister Bean.

 Teisalt on luuletaja kaasaegsed seletanud, et Alliksaare iroonia omandas puhuti selliseid mõõtmeid, et selle algne mõtegi muutus, ja mõtleja pöördus oma idee juurde tagasi siis, kui kõik teised olid selle unustanud. Andres Ehin oli see noorpoeet, keda nähti Alliksaare seltskonnas teistest enam. Tema jutustas sellest, et kolm aastat enne Alliksaare surma ei soovitud teda enam ülikooli kohvikusse oma noorte õpilaste juurde lasta, kuna ta suhtus irooniliselt võimuesindajatesse ja partei ajalukku kui distsipliini.

Ehin: “Ülikooli kohviku uksehoidjaks oli ülikooli komsomolijuht Eerik Truuvälja ema, kes trepil Alliksaarele vastu astus ega tahtnud luuletajat läbi lasta. Seepeale hakkas Alliksaar rääkima, kuidas ta kogu Truuvälja perekonda tohutult armastab. Ta õnnitles Truuvälja ema, et see on üles kasvatanud nii tubli poja, kes on kõigile üliõpilastele eeskujuks ja innustajaks. Alliksaar lisas, et ta ei tahagi üles kohvikusse minna, sest Truuvälja emaga vestlemine pakub talle võrratult suuremat naudingut ja ideoloogilist rõõmutunnet.” Nagu Alliksaare luulegi, oli tema elu alttõmbamistele rajatud mäng, tõsiselt ja ilma vigurdamata armastas ta vaid isamaad ja oma perekonda.

Uuematel aegadel on Alliksaare luulest ilmunud lausa kaks mahukat valikkogu, aga ometi ei ole neisse võetud seda ainsat Alliksaare luuletust, mille ilmumist ajalehes Edasi ta ise 1960. aastal koges. (Tema silmad nägid enne surma ära – elu kustus 12. augustil 1966 – ka ta ainsa näidendi, “Nimetu saare” ilmumise Loomingu Raamatukogus, 1966. Temalt ilmus eluajal ka lasteluulet „Tähekeses“.) Ajalehes Edasi trükitud Alliksaare väga vormipuhta teose pealkirjaks oli “Unelm saab tõeluseks”, ja kuna see ilmus 4. detsembril 1960, siis lugeja, kes lehte niisama kiiruga lehitses, võis seda võtta kolm päeva varem Baikonurilt startinud kosmoseraketi ülistusena. Selles raketis lennutati surmale vastu kaks koera, tigusid, ämblikke ja baktereid.

Läänes tekitanuks see suure skandaali, kui toimetaja ei võta poeedi surmajärgselt ilmunud raamatusse tema peateost. Eestis on aga toimetajad õrnad lumehelbekesed, ning Artur Alliksaare kandvaim luuletus saabki ilmuda üksnes Kesknädalas: “Tund ligineb. Stardib me tähtedelind. Ja purustab kauguste tõkked. Ta taustaks on laotuse lainetav pind, on Linnutee majakalõkked.”

 Alliksaare nukra, kuid heroilise eluga tutvujatele võiks soovitada kaht head raamatut – “Artur Alliksaar mälestustes” (2007) ja Margit Mõistliku “On raske vaikida ja laulda mul” (2011). Ühte aga võib ütelda: Alliksaar tahtis oma elust legendi teha ja sarnaneda germaani eeposte kangelastele, nende eeposte, mida tõlkis tema sõber Rein Sepp.

Kõlab nii nagu oleks ta 1953. aastal Unžlagis iseenda peale kaevanud. Ta seletas operatiivvolinikule, et astus vabatahtlikult Saksa sõjaväkke, kuna Eesti oli okupeeritud ja rahvuslikud väärtused ja varandused suunati röövtribuudina Venemaale. Otsustava tõuke võitlemaks Saksa poolel andnud ka Eesti elanike sundväljavedu Venemaale ning Tartu kui mitte-rindelinna purukspommitamine 1941. aastal. Kõige selle pärast, nagu kirjutas Alliksaar, kes tegelikult teenis staabis kirjutajana, ründas ta venelasi rindel alati “üks kolme vastu”. “Ma ei põlga venelasi kui inimesi ja kui rahvust ega tunne mingit ülepääsematut viha nõukogude võimu vastu, kuigi mu mõistusel on raske võimalikuks pidada ta tulevikuunistuste täitumist, unistuste, mille ohvrialtarile on kuhjunud nii palju helget inimõnne.” Nii otsekoheseid avaldusi tundis laagrite ajalugu harva.

AARNE  RUBEN

Jaga |