Küllo Arjakas: Balti kett ei tulnud niisama!

Kas Edgar Savisaare mõte inimkett moodustada tuli kui välk selgest taevast?

Raske öelda, tuli see mõte välguna või mõnes muus vormis. Küllap oli kõigepealt algne idee, mida ta järgnevalt mõnevõrra lihvis. Ilmselt toimus see kaalutlemine 1989. aasta juulikuu esimesel poolel. Balti ketti ei tulnud mitte niisama. Aktsioon kavandati eeskätt Kremli raputamiseks, sest juuni algul 1989 Moskvas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil suurte lootustega moodustatud nn MRP-komisjoni töö hakkas venima. Sai üha selgemaks, et 23. augustiks ei võeta Moskvas vastu MRP-d ja selle salaprotokolli hukka mõistvat otsust, ning et midagi tuleb ette võtta. Pisut laiemas ringkonnas arutati inimketi moodustamist kolme Balti rahvarinde tegevust koordineerinud Balti Nõukogu esimesel koosolekul Pärnus 15. juulil.

Tautas fronte esindajana Pärnus olnud professor Arnolds Klotinš on meenutanud, et Savisaar rääkis sellest ideest kõigepealt koosoleku vaheajal, mil nad istusid trepi peal. Tänasel päeval on ehk isegi kummaline, et Pärnus arutati 23. augusti tähistamist pikaleveninud koosoleku õhtusel ajal. Arutelu keskendus siiski kohe suuraktsiooni vormile, ülesehitusele ja sõnumile. Seega oli põhimõtteline otsus Baltimaade rahvarinnete liidrite vahel juba veidi sõlmitud.

Kas tol ajal avalikkus teadis juba MRP-st või veel mitte? Kuidas see teavitustöö rahva seas käis?

MRP-temaatika aktualiseerus Eestis alates 23. augustist 1987, mil eeskätt teisitimõtlejate ringkonnad organiseerisid Tallinnas Hirvepargi miitingu. Selle järel ilmus ajakirjanduses esimesi, küll väga arglikke kirjutisi – ning teistlaadsemaid kirjatükke poleks toimetused ka veel vastu võtnud.

10. ja 11. augustil 1988 ilmus ajalehes Rahva Hääl ajaloolase Heino Arumäe kommentaaridega NSV Liidu ja Saksamaa 1939. aasta kokkuleppe salaprotokoll. Suured rahvusvahelised uudisteagentuurid nimetasid Arumäe artikleid esimeseks MRP salaprotokolli publitseeringuks NSV Liidu ametlikus trükiväljaandes. Ajaleht СоветскаяЭстония avaldas sama käsitluse 17. ja 18. septembril. Need olid Eesti NSV ametlikud väljaanded, formaalselt võttes koguni kompartei keskkomitee häälekandjad. Toetudes neile artiklitele, avaldati salaprotokoll Läti ja Leedu ajakirjanduses ning mitmes venekeelses lehes.

Augustis 1988 korraldas Rahvarinde Ajutine Algatuskeskus Pärnus, Tartus ja Tallinnas rohkearvulise osavõtjaskonnaga poliitilised koosolekud „Stalini poliitika ja Eesti”. Üritustel esinenud edumeelne ajaloolane, Moskva Ajaloo ja Arhiivinduse Instituudi rektor professor Juri Afanasjev rõhutas samuti, et MRP oli eeldus Teise maailmasõja vallapäästmiseks ja Eestis 1940. aasta kesksuvel aset leidnud sündmusteks. Nii tugevnes surve Eesti NSV Ülemnõukogule ja valitsusele anda ajaloo suursündmustele hinnang. Samalaadsed sündmused toimusid meie lõunanaabrite juures: 23. augustil 1988 kogunes Riias meeleavaldusele umbes 60 000 ning Vilniuses koguni ligi 200 000 inimest.

Ametlik Moskva eitas MRP salaprotokolli olemasolu endistviisi. Aga seda tegid teisedki teadjad. NSV Liidu kauaaegne välisminister Andrei Gromõko, olles läinud pensionile, kinnitas näiteks 24. aprillil 1989 Lääne-Saksamaa väljaandele Der Spiegel, et MRP juures pole kunagi olnud mingeid salaprotokolle.

1989. aastal muutus küsimus ajaloolisest tõest aina aktuaalsemaks. Ridamisi ilmus Baltikumis ja mujalgi ajalootõde paljastavaid artikleid, võeti vastu MRP-teemalisi resolutsioone, peeti konverentse. 13. märtsil 1989 tõstatas selle küsimuse NLKP KK õiguspoliitika komisjoni esimesel istungil Leedu kompartei juht Algirdas Brazauskas, paludes NLKP Keskkomiteel anda MRP-le juriidilis-poliitiline hinnang. Brazauskase taotlus jäi vastuseta. NSV Liidu juhtkonna jaoks muutus vaikimine aina keerukamaks, sest ajalootõe eest peetavates lahingutes kasutati osavalt riiklikke, perestroika algatajate hüüdlauseid ja „avalikustamise” poliitikat.

Näib, et tipptasemel hakkas jää selles küsimuses murduma 28. märtsil 1989 Mihhail Gorbatšovi lähima usaldusaluse Aleksandr Jakovlevi juhatatud NLKP Keskkomitee rahvusvahelise poliitika komisjoni istungil. Leiti, et on saabunud aeg öelda välja tõde, isegi siis, kui see võib olla kahjulik. Siiski, ühe komisjoni hinnang ei muutnud veel riigi juhtkonna ametlikku poliitikat. Laias laastus nõustus NSV Liidu Välisministeerium 1989. aasta kevadel Nõukogude saladiplomaatia häbiväärsete lehekülgede avalikustamisega. Teised ametkonnad jäid skeptiliseks või avaldasid otseselt vastuseisu.

Kui palju on maailmas püütud Balti keti sarnast aktsiooni järele teha?

Selliseid aktsioone on olnud üle paarikümne. Näiteks 21. jaanuaril 1990 korraldati umbkaudu 500 km pikkune inimkett Ukraina NSV-s Kiievi ja Lvivi vahel, tähistades nii 71 aasta möödumist Ida- ja Lääne-Ukraina uniooni sõlmimisest (1919). Osavõtjate arvu hindasid organisaatorid kolmele miljonile, Ukraina NSV miilitsaasutuste arvates tuli kokku 450 000 inimest.

Uue hooga algas inimkettide korraldamine 1990. aastate keskel. Detsembris 1994 moodustasid sajad tuhanded tšetšeenid, ingušid ja dagestanlased (tõenäoliselt küll üsna katkendliku) inimketi Põhja-Kaukaasia suurimal maanteel, protesteerides Vene vägede sõjalise tegevuse vastu Tšetšeenias. 14. veebruaril 1997 moodustas umbkaudu 100 000 söekaevurit ja nende toetajat Saksamaal Ruhri tööstuspiirkonnas 100 km pikkuse inimketi, protestides nii valitsuse kava vastu vähendada söetööstuse subsiidiume. 28. mail moodustas umbkaudu 10 000 demonstranti Brüsselis inimketi ümber Euroopa Liidu hoonete. Sellise aktsiooniga juhiti tähelepanu kasvavale tööpuudusele Euroopa Liidus. 16. mail 1998 kogunes Suurbritannias Birminghamis 70 000–80 000 inimest ketiks kesklinna kvartalite ja rahvusvahelise konverentsikeskuse ümber, et juhtida G8 riikide, Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi tähelepanu vaesusele kolmanda maailma riikides.

9. mail 1999 moodustati India vaeses Kerala osariigis umbkaudu 800 km pikkune inimkett, kus enam kui kaks miljonit osavõtjat protesteeris mahajäämuse ja tööpuuduse vastu osariigis. 15. augustil 1999 kogunes India iseseisvuspäeva tähistamiseks umbkaudu kuus miljonit inimest 3500 km pikkusesse inimketti Darjeelingi linnast Bengali laheni.

8. septembril 1999 kogunes üle 300 000 osavõtja inimketti Lissabonis, protesteerides Indoneesia sõjalise jõu kasutamise vastu Ida-Timoris. Ligikaudu 10 000 sakslast moodustasid 11. veebruaril 2000 Dresdenis inimketi, peatades neonatsid, kes püüdsid korraldada marsi 65 aastat tagasi toimunud liitlaste õhurünnakute ohvrite mälestuseks.

Ning on võimalik üks näide tuua ka meilt: 3. juunil 2000 osales Ida-Virumaal Jõhvist Narvani Kirde-Eesti energeetikute, metallurgide ja põlevkivikaevurite korraldatud 48-kilomeetrises inimketis umbkaudu 5000 inimest. Protestiga juhiti tähelepanu valitsuse kütuse- ja energeetikamajanduse riikliku arengukava teostamise probleemidele, töökohtade vähesusele jms.

Viimase aastakümne mõned suured inimketid: 28. veebruaril 2004 oli Taiwani saarel aktsioon „228 Hand-in-Hand Rally“, pikkusega ligikaudu 500 km. Politsei andmeil osales üle miljoni inimese, korraldajate arvates oli osavõtjaid kuni 2,5 miljonit. Nii enne kui ka pärast aktsiooni rõhutati Taiwani ajakirjanduses sageli, et inimketi idee saadi Balti ketist.

25. juulil 2004 korraldati enam kui 90 km pikkune inimkett Iisraelis Gaza sektori piirist Jeruusalemmani. 11. detsembril 2004 moodustas Bangladeshis üle viie miljoni inimese 1050 km pikkuse inimketi. Järgmine, umbkaudu 800 km pikkune ja nelja miljoni osavõtjaga inimkett korraldati Bangladeshis vaid mõni nädal hiljem, 30. detsembril. Märkigem, et nimetatud osavõtjate arvud pärinevad Bangladeshi opositsioonirühmitustelt.

28. mail 2005 moodustati 163 km pikkune nn tantsiv inimkett Armeenias Aragatsi mäe ümbruses, sellega kaasnesid arvukad lõbustusüritused. Ettevõtmisega taheti demonstreerida armeenia rahva ühtsust.

Kas on Eesti avalikkusel sellest ajast veel mõni dokument, mis võiks meid üllatada?

Kindlasti on Rahvarinde veteranide eravalduses 1989. aasta juuli lõpupäevist või augustist pärinevaid nn töödokumente, Balti keti korralduslikel koosolekutel tehtud märkmeid jms. Tänaseks on selline, enamasti küll katkendlik ja kohati isegi juhusliku iseloomuga dokumentatsioon muutunud ajaloolase jaoks väga oluliseks. Üllataks kui näiteks mõni Rahvarinde eestseisuse laiendatud koosolekutel olija tegi põhjalikke ülestähendusi. Neist oleksin ajaloolasena küll väga huvitatud.

Küsis TAAVI PUKK

Intervjuu põhineb Küllo Arjakase teosel "Kui väikesed olid suured. Balti kett 25".

272-leheküljeline värvitrükis ja kõvaköiteline raamat jõuab müügile 21. augustil.

Teos käsitleb ühiskondlik-poliitilist olukorda NSV Liidus ja Eestis suvel 1989, Balti keti ettevalmistusi, aktsiooni läbiviimist ning vastukajasid. Käsitletakse inimketi korraldamise erinevusi Lätis ja Leedus, Baltimaade eeskuju hilisematele inimkettidele ning Balti keti jõudmist 2009. aastal UNESCO Maailma mälu registrisse. Teose isikuregistris on üle 600 nime.

Jaga |