Läti võttis vastu pealtnäha hea pangaseaduse. Mida teeme meie?

Eestlased on ajaloos kohati kippunud Lätile ülalt alla vaatama, kuid millegipärast läheb Lätil viimasel ajal, Eestiga võrreldes, üha paremini. Lätisse tuleb rohkem välisinvesteeringuid, ja seda vaatamata asjaolule, et Eesti mitu head aastat varem euro kasutusele võttis. Riia on kujunemas Baltikumi keskuseks, lausa pealinnaks. Läti lennufirma „Air Baltic“ teeb ilma, kuid meie oma on pidevas reanimatsioonis. Läti majanduskasv kihutab ülesmäge, samas kui meie juba aastaid stagneerume. Nüüd tuli veel ka see „pangaseadus”!

Noortel peredel suu laenust puhtaks

Läti on oma majandusega tublisti vaeva näinud, ja neil läheb elu tõepoolest ülesmäge. Kuid selle pangaseadusega ei ole asjad aga kõige roosilisemad. Näiteks väheneb pankurite sõnul edaspidi laenude kättesaadavus ja võlavõtmine muutub kallimaks. Hinnatakse, et omafinantseeringu nõue võib tõusta 40 protsendini ja vähekindlustatud isikud seega laenule suurt ligi ei pääse. Eelkõige lööb see eluaset vajavaid noori peresid ja madalama sissetulekuga rähklevat maaelanikkonda.

Lisaks aitab seadus praeguses lahenduses vaid ainult neid laenuvõtjaid, kes eraisiku pankroti kaudu oma ostetud kodust vabaks saavad, ja ikkagi saab kõnealust võimalust kasutada vaid eeltingimusel, et inimesel pole teist eluaset.

See tähendab, et päris niisama koduvõtmeid panka ära visates kohustustest veel vabaks ei saa. Kindlasti on veel teisigi varjatud tingimusi, mis atraktiivse kõlaga lahenduse märksa vähem atraktiivseks muudavad. Ehk kui kusagil on midagi, mis on liiga hea, et olla tõsi, siis tavaliselt see nii ka on.

Oluline küsimus meie jaoks on: kas Eesti peaks Lätist eeskuju võtma? Mis sest, et Läti pangaseaduses ei ole tagatud just paradiisi, kuid laenuklientide kaitsmisele ja pankade ohjeldamisele seal ju siiski minnakse.

Enda riigile sobiva ja kõige õigema lahenduse leidmiseks peame vaatama ajas tagasi, kust me tuleme, mis on olnud meie arengueesmärgid ja kuhu püüame välja jõuda. Taasiseseisvudes me ju tahtsime juurdepääsu rahale, Eesti inimestele väliskrediidi kättesaadavaks tegemist, nüüdisaegset pangandust? Oleme selle saanud. Välispangad on seda meile pakkunud ja inimeste heaolu on seeläbi oluliselt paranenud.

Meie kogenematus ei ole pankade süü

Eestlaste kogenematus laenudega ümberkäimisel ja pettekujutlus, et võlgadesse kaevudes saadaksegi rikkaks, tõi kaasa nii laenubuumi kui ka kinnisvarakrahhi. Kuid kas olid pangad süüdi, et autodeks, korteriteks, majadeks ja muuks vajalikuks kaasriskeerijatena meile välismaise raha kättesaadavaks tegid?

Ehk ei peaks me jõudma seisukohale, et meile laenuraha üle kandnud pangakontor on vastutav selle eest, et Eestimaa elab võlgu? Ehk peaksime asjadesse natuke sisulisemalt süvenema, tegelikke põhjusi ja lahendusi otsima? Ning mitte proovima kaaskodanike teadmatusel mängides pankadele sõda kuulutada, et kõiki maailmahädasid lahendada lubades endale valimistel hääli välja meelitada.

Eesti jaoks parim võimalik lahendus elukohaturvalisuse tagamisel oleks ikkagi üürikorterite programm, mis võimaldaks soovijatel endale sobivaid üüripindu leida, olgu siis munitsipaalprogrammide või riikliku toe abil. Pankade tegevuse liigne seadusandlik piiramine lõhub normaalset turgu ning – nagu Läti puhul ka kardetakse – võib tegelikult eluasemete kättesaadavust hoopis vähendada.

Lisaks muretseb Eestis olevate kommertspankade mõistliku käitumise eest niigi juba Eesti Pank. Nimelt teatas keskpank oktoobris, et plaanib laenubuumi-riski vähendamiseks ennetava sammuna kehtestada kommertspankadele uute eluasemelaenude väljastamisel mõningad täiendavad piirmäärad. Eesti Pank ei näe probleeme täna, kuid lihtsalt valmistub olukorraks, kui eluasemelaenudega seotud riskid peaksid kasvama. Teisiti öeldes, pangad teevad oma tööd ja Eesti Pank hoiab neil silma peal. Eluasemeprobleemi lahendus on küll poliitikute käes, kuid paikneb väljaspool pankade täiendavat reguleerimist.

Kas Läti tegeleb siis asendustegevusega?

Kirjeldatud kontekstis võib isegi väita, et Läti tahab küll probleemi lahendada, kuid tegeleb asendustegevusega. Meie lõunanaabrid ei näi mõistvat, et pangad juhinduvad turutingimustest ja et kehtib turumajandus, kus ettevõtetel on vaba voli seadusandluse piires tegutseda. Ülemäärased piirangud mõnele tegevusvaldkonnale sunnivad pangandusettevõtjaid oma riske üle hindama ja vajalikke korrektuure tegema. See tähendab, et kui panku riikliku seadusandliku jõuga rünnata, tõmbuvad nad tagasi ja jätavad lihtsalt osa teenuseid osutamata või osutavad neid piiratud mahus.

Võib muidugi prognoosida, et kui pangad vähendavad laenamist, siis nõudlus elamispindade järele väheneb ja hinnad alanevad. See omakorda aga tähendaks, et elamispindu oleks võimalik osta odavamalt, ja seega saaksid inimesed oma raha eest rohkem.

Teisalt, mis kasu on madalamatest hindadest, kui reaalset juurdepääsu kinnisvarale ei ole ja enamik jääbki eluasemest vaid unistama.

Kui me samuti asendustegevusena pankade kallale läheksime, saaksime ehk küll populistlikke plusspunkte, kuid tegelikult probleemi ei lahendaks. Selles mõttes on Läti pangaseadus meile heaks orientiiriks. Me teame, kus on vale suund, et ise valida õige. Eks asendustegevusi ole Eesti majanduses niigi palju kogetud ja nüüd peaksime energiat ikka reaalsete lahenduste saamiseks kulutama. Inimesed vajavad elamispinda, mitte pangad ei vaja karistamist.

Nii me jõuamegi sammukese paljude majandusvõimalustega Eestile lähemale. Kes tahavad, mängivad riskantsel laenuturul ja ostavad kinnisvara päris endale. Kes tahavad, need üürivad. Mida rohkem on meie riigis majandamiseks võimalusi, seda parem on meil kõigil siin elada.

[esiletõste] Inimesed vajavad elamispinda, mitte pangad ei vaja karistamist.

 [fotoallkiri] Delfi ärileht.ee vahendas 13. oktoobril Äripäeva, kes tsiteeris agentuuri Bloomberg, pealkirja all „Läti muutis seadust: võtmed pangale tagasi ja laenust priiks“. Eestlased kommenteerisid kirjutist elavalt, mis näitab, et teema on kuum Eestiski. Läti kehtestas muudatused pankrotiseaduses, mis võimaldavad nüüd kodulaenuomanikel vara tagastada ja laenust priiks saada. Muudatus puudutab tagatisvara uutele laenudele, mis väljastatakse pärast 1. jaanuari 2015. Kesknädala autor Jaan Õmblus kahtleb, kas uus seadus toob ikka õnne lätlaste õuele.

JAAN ÕMBLUS, majandusanalüütik

Jaga |