Mägilased kimpus euroopalike nippidega

TOOMAS ALATALU,      07. aprill 2004


Olen jõudnud olla ÜRO ja OSCE vaatlejaks valimistel Mosambiigis (1994), Albaanias (1996), Aserbaidzhaanis (2003), Tatarstanis (Venemaa, 2003) ja Gruusias (2004). Esimeses kohas tundsin end tõelise väepealikuna. Küla küla järel (ikka 300-400 inimest korraga) sai saadetud ühe puu alt - selle oksakrooni varjus asus valimisjaoskond ehk siis laud, viis tooli ja hääletuskast - teise puu alla dzhungli teises servas. Valimised ettevalmistanud valge oli kaks puud sassi ajanud, kuid mustad osutusid väga sõnakuulelikeks.

Albaanias jäeti minu arvamus arvestamata ja OSCE sai kaela kodusõja + uued valimised, Aserbaidzhaanis olin opositsiooni peakorteris ajal, mil politsei tuli seda laiali ajama, Gruusias aga tunnistasin seda, kuidas opositsioon põletas valimisjärgsel päeval OSCE vaatleja tunnistust ehk täpselt samasugust dokumenti, mille olin vahetult enne miitinguga liitumist võtnud kaelast ja tasku torganud. Oli sant tunne küll.
Tegelikult olin selleks tundeks valmis Thbilisi saabumise hetkest, sest polnud raske märgata parajat rahulolematust rahvusvaheliste organisatsioonide tegevusega valimiste läbiviimisel. Möödalaskmisi tunnistasid ka viimased, ehkki esitasid neid kohalike ülepingutustena.

Tegelikult pole asi ainult Gruusias

31. märtsil võis pea kõikidel TV-kanalitel näha filantroop George Sorose ülekallamist majoneesiga Kiievis, kus ta osales Ukraina eesseisvatele valimistele pühendatud seminaril. Tasub meenutada, et Sorose valimissoovitusi kritiseeris ka Eduard Shevardnadze pärast seda, kui nn rooside revolutsioon oli ta Gruusia presidendi kohalt minema pühkinud. On muidugi teada, et võitjate üle kohut ei peeta, nagu on kindel see, et kaotajad on alati rahulolematud ja otsivad süüdlasi.
Ometi söandan tõdeda, et viimastel on valimiste asjus paljus õigus. Kuna tegu on poliitilise võitlusega, kuulub paras pettus kellegi kasuks n-ö asja juurde. Vähemalt Euroopas on see nii ja sellega üldiselt ka lepitakse. Julgen aga oma kogemustele tuginedes kinnitada, et sirge seljaga mõtlevad ja käituvad mägilased on kindlalt teist meelt, pealegi nii teist meelt, et teinekord võib tühine valskus suure tüli põhjustada. Mägilastel on lihtsalt raske leppida ebaloogiliste asjadega. Isegi siis, kui nood on muudetud seadusteks.

Valimiskünnis käib konkurentidele üle jõu

Gruusia valimistel oli peamiseks ebaloogikaks valimiskünnise tõstmine 7%-le - Euroopas pääseb parlamenti tavaliselt 5% häälte võitmisega, ent end Euroopa riigiks pidavatelt ja sinna pürgivatelt grusiinidelt nõutakse enamat!? Muidugi ei pannud enamik mägede poegadest üldse tähele niisugust tühist asja nagu mingi künnise seadustamine. Tegelikult poleks ka märkamine olukorda päästnud, sest seadus ise ei mahu mägilase mõistusesse - partei kogub kümneid tuhandeid hääli ehk "peaaegu 7% häältest", ent see "peaaegu" pole seadusega ette nähtud 7% ja nii jääbki mägede poegadel parlamenti pääsemata ning tüli jätkub aastateks.
Valimiskünnise tõstmise asjaolusid uurides torkas silma, et seda tehti pea üheaegselt Gruusias ja Moldovas. Mõlema riigi ühisjoonteks on tugevate, Moskvaga seotud separatistlike moodustiste olemasolu ning Venemaa sõjabaaside säilumine.
Mõistagi on valitsustel niisuguste "lisade" juures raske võimul püsida ning läheb lahti abi otsimine mujalt. Miks mitte ka valimisseadustest, ja "heasoovijaist" puudu ei tule. Olgu nood Idast või Läänest. Eksperimenteeritud on piisavalt ja polnud raske seadustada Moldovas ja Gruusias kindlat valimisedu tagavaid euroopalikke nippe. Üks läbiproovitumaid ongi künnise ootamatu tõstmine kõrgusele, mis käib konkurentidele üle jõu.
Tänu sellele on Moldovas täna võimul kommunistlik vähemus, kes kontrollib absoluutset enamust parlamendis. Gruusias aga tuli 28. märtsil võimule erakond, kellele kuulub umbes 180 kohta 225-st valimisel olnud kohast parlamendis. Need arvud said paika siiski alles teisel valimisjärgsel päeval, kui ilmnes, et parlamenti pääseb mitte üks, vaid ikkagi kaks erakonda, mis võttis kiirelt maha osa puhkenud kirgedest.
Teine osa püsib, sest mägilastele on raske selgeks teha seda, et kui Aslan Abashidze erakond võidab valimised Adzhaarias, siis kuidas saab Adzhaariat Gruusia parlamendis esindada hoopiski vastasrind. Keskvõim ütleb küll, et Abashidze sai vähem kui 7% häältest ja vastasrind kogu Gruusia peale kokku 67%, ent mägilasi veenab see jutt vähe. Abashidze ähvardab koguni rahvahääletuse korraldamisega, et teha kindlaks - kes siis ikkagi Adzhaarias võitis, ent vaevalt tal lubatakse seda teha. Mõistatusi mägilastele on teisigi. Näiteks see, miks pole parlamendis esindatud edukamad neist 13-st erakonnast, kes kogusid kokku veerandi kõikidest häältest!?

Valijate märgistamine ei sobi Euroopasse

Mis teha - Gruusia valimisseadus on piisavalt euroopalik, Euroopa poolt heaks kiidetud, ent haakub raskelt euroopalikku valimiskarusselli astunud mägilaste loogikaga, kes selgelt ootasid Euroopalt sirgemat seadust.
Kummalisel kombel kulus suur osa välisnõunike aurust mägilaste märgistamisele (kardeti nende salajast liikumist ühest jaoskonnast teise!?). Paraku tuletas valija näpu määrimine värviga kangesti meelde valimisi väljaspool Euroopa tsivilisatsiooni, mitte aga riigis, mis sinna kuulub. Märgistamine võttis mägede pojad protestima veel jaanuaris toimunud presidendivalimistel, sedapuhku toetas sundmärgistamist isegi kirikupea autoriteetne sõna, ent oli palja silmagagi näha, kui vastutahtsi seda tehti.
Jääb üle vaid mõistatada - miks peavad rahvusvahelised organisatsioonid oma autoriteedi mängu panema just niiviisi valimisi korraldades. On ka selge, et kõmu kummalistest valimissätetest levib kiiresti, mida kinnitab ka ülal meenutatud vahejuhtum George Sorosega. Jääb vaid loota, et Ukraina valimisseadus on arusaadavam ja näeb ette väiksemat nipitamist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)