Yana Toom: Kuidas Pakosta lastest hoolib?

Mainitud tekstis jagab riigikogu saadik oma südamevalu selle pärast, et Tallinnas võimulolijad ei taha maksta tema tulevase lapse sünnitoetust, kuna lapse isa ei ole registreeritud Tallinnasse: „Laps saab linna poolt karistatud, sest tema isale ei meeldi Tallinna laristav juhtimine, nii nagu vene ajal saadeti Siberisse lapsed, kelle vanemad polnud võimule truud."

See tähendab, et peatselt sündiva väikelapse isa ei registreeri ennast Tallinnasse protesti märgiks. Tõsi küll, see protest on kuidagi poolik - ei meeldi mulle teie raiskamispoliitika, seepärast ma teile makse maksta ei kavatse, aga tahan, et Tallinna elanikud oma maksudest raha kokku klapiksid ja minu printsipiaalsuse kinni maksaksid. Ka see on seisukoht. Aga vaadelgem, milliseid argumente kasutatakse selle seisukoha põhjendamiseks.

Esimene neist argumentidest tundub olevat lausa kohustuslik keskerakondlastest kõnelevatele poliitilistele oponentidele - nimelt vihje Kremli karvasele käele, kusjuures seekord polnud autoril häbi panna võrdusmärki stalinliku režiimi ja linnavalitsuse vahele. Või ei näe Pakosta tõepoolest mingit vahet ühekordse toetuse väljamaksmise piiramisel ja loomavagunis küüditamisel? Loodan siiski, et asi pole nii halb.

Järgneb pealinna võimudele esitatavate pretensioonide nimekiri. Vaadelgem neist olulisimaid.

Pakosta: möödunud aastal kärbiti lasteaedade eelarvet, kusjuures mõnedel juhtudel 40% võrra.

Tegelikult: kui 2009. aastal oli alushariduse eelarve pealinnas 715 miljonit krooni, siis tänavu on see 719 miljonit krooni.

Pakosta: lasteaiatöötajate arvu vähenemine ja laste arvu suurenemine lasteaiarühmas annab endast muuhulgas tunda viirusnakkuste sagenemise läbi.

Tegelikult: väide haigestumiste arvu suurenemisest pole millegagi tõestatud - need on ainult sõnad. Olukord lasteaedades ei erinenud tavapärasest ei seagripi puhangute ajal ega sellal, kui kogu Eesti põdes hooajalist grippi. Mis aga puutub personaliküsimusse, siis siin on tegemist haridusministri määrusega, mida Tallinna linn täidab vastuvaidlematult, nii et mingitest saatuslikest koondamistest ei saa siin juttugi olla.

Pakosta: kärped ühiskondliku transpordi alal annavad endast märku kõige valulisemal moel - bussid ja trammid on sedavõrd rahvast tulvil, et lapsed saavad teinekord rüsinas haigetki. Korra tuli isegi traumapunkti pöörduda.

Tegelikult: ühiskondliku transpordi tipptunnigraafikut (seega just nimelt see aeg, mil on võimalik rääkida tunglemisest) möödunud aastal ei „harvendatud", vaid vastupidi, tihendati. Aga lugu traumapunktist... kahju, et hoolitsev ema sellest avalikkusele nii hilja teada annab. Vastasel juhul oleks olnud võimalik kontrollida, kas niisugune asi tõepoolest aset leidis.

Pakosta: pealinna lasteaedades nõutakse kohatasu isegi suvepuhkuse ajal.

Tegelikult: see on vale. Kohatasu võetakse ainult juhul, kui lasteaed on avatud. Kui lasteaed puhkab, ei ole vaja kohatasu maksta. Niisugune kord viidi sisse juba aastaid tagasi ja see pole muutunud.

Pakosta: harrastussport kuulub kohaliku maavalitsuse vastutusalasse, kuid viimasel ajal on eelarvekärbete käärid Tallinnas ka pearahasüsteemi kallal käinud.

Tegelikult: Vastavalt spordiseaduse paragrahv 3 punktile 2¹ on vallal ja linnal kohustus toetada oma haldusterritooriumil asuvate spordiorganisatsioonide tööd vaid eelarveliste vahendite olemasolu korral. Teisisõnu on seda võimalik teha siis, kui omavalitsusel on selleks raha.

Kusjuures see täiendus viidi sisse 2009. aasta kevadel riigi lisaeelarve menetlemisel põhjendusega, et muudatus annab eelduse vähendada kohalike omavalitsuste kulusid. Seega soovis just riik näha ette kokkuhoidu harrastusspordi arvelt.

Harrastusspordi finantseerimine Tallinnas aga jätkub, kusjuures mahus, mis märkimisväärselt ületab riikliku toetuse taset kogu Eestis: Tallinn maksab pearahaks 60 miljonit krooni aastas.

Pealinnavõimude pattude kirjelduse lõpetab autor telepaatilise seansiga: „Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide vastused on ette teada: kõiges olevat süüdi riik ja omavalitsus ei peagi midagi tegema. See on umbes sama „asjakohane" kui lapse õigustus, kelle ema on poodi saatnud piima ja leiba ostma, aga kes tuleb koju hoopis tühjade kommipaberitega."

Võrdlus on muljetavaldav, kas pole - „lapsevanemad" riigi valitsuse näol, saatsid „lapsed" Tallinna näol poodi igapäevaste toiduainete järele, aga need kaabakad, vähe sellest, et ostsid kompvekke - nad sõid need veel kõik ise ära ka.

Sellest, et „lapsed" käivad selles peres poes oma raha eest, olles osa „lapsevanemate" kohustustest enda kanda võtnud, seejuures sunniviisiliselt-vabatahtlikult veel emale-isale raha andnud, et need saaksid raporteerida Maastrichti kriteeriumide täitmisest (kas ei peaks mõtlema vanemlike õiguste äravõtmisest?), Pakosta loomulikult vaikis.

Kõige huvitavam on meelde tuletada, kuidas abilinnapea ja ameti juht Pakosta ise laste eest hoolitses, sulgedes või müües aastail 1995-2001 pealinnas 11 lasteaeda. Nii et mingil määral sai just nimelt tema Tallinna programmi „Lasteaiakoht igale lapsele" ellukutsumise innustajaks.

On võimalik, et sünnitoetuse saamise eest võitlev Pakosta kui koalitsioonierakonna saadik innustub oma võitlusvaimu toel veel teistelegi tegudele. Näiteks endale teadvustama, et Tallinna poolt toetusena makstav 5000 krooni, millest jutt käib, võrdub kuueteistkümne (!) kuutoetusega, mida riik „lapse kasvatamiseks" maksab. Ja asub looma seaduseprojekti lastetoetuse suurendamiseks.

Või hakkab piinlikkust tundma, et naaberpalati sünnitaja saab kaheksa korda vähem (!) emapalka kui on see, mida seaduse järgi makstakse Pakostale, ja toetab seepärast initsiatiivi alandada vanemahüvitise summade nii suurt vahet ning pikendada emapalga maksmise aega või suurendada üksikvanema toetust.

Ühesõnaga, hakkab hoolitsema kõigi laste eest, aga mitte ainult nende eest, kelle vanemad keelduvad ühises maksumaksmises osalemast.

(Artikkel on ilmunud ka 21.juuli 2010 Delfi)

Jaga |