Kellele kasulik?

  Tõstatatud probleemide provotseeriv esitlus paneb, leebelt väljendades, lausa jahmatama. Schwede kõrval jääb ju isegi soomlasest riigiteaduste doktor Johan Bäckman kahvatuks. Ei saa märkamata jääda, et küsimuste sääraselt seadmine peab kellelegi väga kasulik olema. Kuid kellele?

Kui püüaks õige punkt-punktilt ajakirjaniku jutule oponeerida?

„Riigikogu 2019. aastal valitud koosseis hääletab Eesti teiseks riigikeeleks vene keele." Aga miks peaksime Eesti põhiseadusega sätestatut eirama? Valdav enamik eestlastest ja eestimaalastest on siiani aru saanud, et kahe riigikeelega Eestil ei ole tulevikku, sest eesti keel siis paratamatult hääbub suurema levikuga keele survel.

"...viimasel ajal kõlama jäänud kolumnistide ja isegi presidendi enese palav soov – anname aga kõigile mittekodanikele Eesti kodakondsuse. " Arvamusavaldus ei tähenda veel andmist – sotside kõrval on vist isegi presidendil õigus oma arvamusele. Kodakondsust aga on endiselt õige anda riigikeele oskuse ja riigile lojaalsuse kaudu – pole ju mõeldav, et kutsealused vene noored ei oska riigikeelt ega ole lojaalsed Eesti riigile. Iseasi on stiimuli leidmine eestivenelastele, et nad Eesti kodakondsust üldse sooviksid, sest praegu on neil halli passiga ja Vene kodakondsena palju mugavam reisida nii ida kui ka lääne poole, kui oleks seda teha Eesti kodaniku sinise (esialgu!) passiga.

Mõttetu on jutt Ida-Virumaa integreerimisest Peterburiga ja kirillitsas siltidest.

"Pronkssõdur tuuakse Tõnismäele tagasi." Ei tooda, kuigi äraviimist teostati valesti. Samas usun, et Eesti riik peremehena käitunuks suuremeelsena ja rahvussuhetele positiivselt, kui me kolmandikule eestimaalastest oleksime rahumeelselt, ilma pingete üleskruvimiseta kinkinud koha, kus nemadki oma suurimat rahvuspüha saanuks väärikalt pühitseda. Kiirkorras ei tohi kedagi kodanikuks vormistada, rohkem tuleb mõelda kodanikuks saamise sujuvale järjepidevusele ja sellele, kuidas heastada seda suurt integratsioonialast tagasilööki, mis Pronkssõduri tõttu toimus. Eesti riik tegi kaks korda vea, kui ta ei arvestanud eestivenelaste riigitruuduse suurt olulisust: esiteks, nendele viiele tuhandele eestimeelsele Eesti kodakondsuse võimaldamist, kellele Kodanike Komitee jättis kodakondsuse andmata, ja teineks oli Pronkssõduri-saaga.

"Millegipärast ei arutleta selle üle, et kõiki hallipassiomanikke kiirkorras Eesti kodanikeks tehes satub meie julgeolek veelgi suuremasse ohtu. Venekeelsete (kellest enamik ka umbkeelsed) lisandumine meie rahva sekka muudab totaalselt meie poliitilist maastikku." Loomulikult on see õige, ja siin saab aidata vaid heatahtlik riiklik suhtumine muulastesse, stimuleerides neid keeleõppele ja lojaalsusele, samuti on ka väga olulisel kohal paremad heanaaberlikud suhted meie muulaste emamaaga – Venemaaga. Siin saab vaid Soome eeskujule toetuda. Ka Läti ja Leedu käituvad meist targemini, ning kuigi Lätis on muulasi meist rohkem, on riiklik julgeolek neil ometi kindlamale alusele rajatud.

UDO KNAPS, Märjamaa

Jaga |