Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

KARL METSAOTS,      11. mai 2005


Kolmanda mumpsiga võidule
Üleval latvade kohal joonistasid leekkuulid oma mustreid kevadiselt kahvatule taevale. Laskmisragin metsade kohal aina tihenes. Nagu laine loksus tulevärk piki rinnet edasi- tagasi, kord tugevnedes, kord hoogu võttes.
„Ei tasu padruneid raisata. Oleme need siia vedanud, ehk läheb neid veel homme vaja," arvas Kääp. „Hommik on targem kui õhtu!" olin ka mina nõus. Pugesime uuesti sineli alla. Kääbi ühtlane norin uinutas mindki.
Hommik oli päikeseline, tuuline ja jahe. Metsa all käis sõnum ringi – jagatakse viina, igaüks saab 100 grammi. Ega see veel tähenda, et pole vaja rünnakule minna.
Naps hinge alla ja kohe – hurraa!
Sedapuhku küll sõdureid ei petetud. Mööda külavaheteed tulid rasked veoautod, tuubil Saksa sõdureid täis. Lehvitasid meile, näod naerul. Vangilaagrisse sõit, aga ikka veel naeravad! Satuvad vihma käest räästa alla. Aga ehk nüüd rahu ajal on see teistmoodi.
Ükski meel ei tahtnud alluda rahumõttele. Elu kippus tasakaalust välja.
„Kurrat! Ega ei tahagi koju minna," tunnistas seersant Kääp. „Seal on kõik lõhutud ja varemeis. Mis siin viga – supp ja puder hooletu, riie ja saabas prii, seep ja tubakas pealekauba. Ela nagu linnukene, küll kõrged ülemused mõtlevad sinu eest. Meil pole muud, kui lööme kulpi ja viilime."
Ju kordas seersant Kääp sõnu, mida korduvalt olime heietanud. Ega me sel hommikul väga jutukad polnudki. Hoidsime teineteise lähedale. Tundsime vist mõlemad, et mõtleme samu mõtteid, püüame lahendada samu probleeme. Kojuminek äratas hirmu, hirmu, mis oli meil südamesopis juba ammu pesitsenud, aga elu eest peetud võitlemistes varju jäänud. Seda kodu ju enam pole, ei ole enam neid häid inimesi, kes olid meie ümber, kui läksime sõjateele. Me läheme ju tühjusesse, oleme abitult üksi.
Meeletult ilus oli see kevad. Mitte kunagi varem pole olnud sellist värvide mängu, selliseid aroome, linnulaulu mõistmist. Elu nagu oleks tahtnud tõepoolest alata nullpunktist. Oleksin rõõmuga marssinud ära Ungarisse, Austriasse, Saksamaale, Volga taha Uuralitesse, ükskõik kuhu. Kuhu kästakse. Mitte aga kunagisele koduasemele, mis meid oma trööstituses ootab. Kas siis selle pärast sai kannatatud, talutud alandusi ja solvanguid, et lõpuks korrata vana laulu sõnu: „Kask oli ära kuivand ja allik mudane ning neiu ära läinud teise kaenlasse." Paljas kest on valmis koduteeks, nahk, mis tuultes ja vihmades paksuks pargitud.
Vanas laagripaigas ootasime suve tulekut ja valmistusime pikaks rännakuks. Kergelt haavata saanud mehed jõudsid rivisse tagasi. Kui Kuramaal sirelid õitsema lõid, oli meie tund tulnud.
Meid ju oodati. Kuidas keegi, kus keegi.
Laatre piiripunktis tulime sinimustvalgete lipukestega dekoreeritud auväravast läbi vanale Eestimaale. Üksik punane lipukene auvärava tipus oli sinna roninud nagu vallatu poiss. Aga teadsime juba ette, et see jääbki sinna lehvima, kui peopäeva dekoratsioonid on maha võetud.

Kolm plaskut viina
Kuusteist aastat pärast sõda sain uuesti tatsata Kuramaa teedel koos seersant Kääbiga. Otsisime tema viinaplaskusid, mis jäid peitu ristiga tähistatud kuuse juure alla.
„Mul on otse silme ees see kuusk, kuhu ma pudelid peitsin," kinnitas vana jaokomandör. Aga mälestustega pole midagi peale hakata, kui uhke mets, mis meile aastakümneiks on mällu jäänud, on ammu metsavarumise plaanide täiteks maha raiutud, maapind soostunud ja tihedasse võssa mattunud. Ei leidnud me neid kuusejuurikaid ega välipudeleid.
Küll aga leidsime lagendiku, kus olin jooksnud snaiperi kuulide all. See maalapikene ei olnudki õige lagendik, vaevalt paarkümmend meetrit lehmakarjamaad. Jalutasime sealt kraaviperve pidi meie kunagise kiilu südamikku. Roostetanud miini külm nina ajas hirmu nahka, ronisime üles künkanõlvale, kus kepiga komberdav vanamees lehma köietas.
Poollagunenud maja taga seisis endiselt kolm põlist pärnapuud. Ühe okste vahel rippus suur must narts, kunagise saepurukotist peibutise nahk. Tema oligi lasknud snaiperpüssi minu käest teisel lahingupäeval ära meelitada.
Pärnad polnud veel suutnud rohelusega varjata oma trööstituid oksakönte. Mürsukillud olid neid poolteist aastakümmet tagasi üsna julmalt raasinud. Kui mõni kevadtorm need puud ükskord maha murrab, siis selgub, kui palju rauda neisse tüvedesse peidetud on. Kõmmutati ju neid lausa suurtükkidest.
„Siin all ma jooksin snaiperi kuuli eest."
Vanamees naeratab lollakalt. Palju ta mu vigasest vene keelest nüüd aru saab, aga sõna „snaiper" tabab täppi.
„Snaiper ei ole puu otsas, snaiper – kaevus!" Mees näitab oma karguotsaga õuest üsna eemal asuva kaevu rakete poole.
Miski hakkas aimuma.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)