Riho Rõõmus: Õlle tarbimise suhtes valitseb Eestis suur silmakirjalikkus

Kas nõustute, et Eestis puudub ehe õllekultuur olukorras, kus turgu valitseb kolm suuremat õlletootjat?

Õllekultuuriga on Eestis asjad tõesti „nii ja naa“. Kõigepealt muidugi on iseküsimus, kui palju me saame Saku õlut ja A Le Coq'i ehedaks ja eestimaiseks pidada. Aga tootmiskultuur on kindlasti Eestis tänapäevane ja kõrge. Samuti järjest parem on müügi- ja teeninduskultuur. Enam liisunud, aegunud ja sooja õlut ei pakuta. Nagu seda juhtus nõukogude ajal. Tarbijapoolne õllekultuur, teadlikkus ja „kultuurse ja toreda õllejoomise traditsioonid“ on aga alles lapsekingades. Suurtootjad ei viitsi sellega eriti jännata – neid huvitab eeskätt suur müügikäive. Väiksed õlleklubid koondavad endas lihtsalt väiksearvulisi seltskondi, kes elavad oma elu.

Õllesummer seadis endale algusaastatel suure eesmärgi olla lipulaevaks selliste traditsioonide loomisel ja esitlemisel. Kahjuks suure ühiskondliku ja ajakirjandusliku surve all on õlletarbimine justkui muudetud taas millekski madalaks. Peen on juua veini või muid väga kalleid napse. Õlle suhtes valitseb samas ühiskonnas üsna suur silmakirjalikkus. Õlut tarbib suur osa ühiskonnast, sealhulgas ka kritiseerijad, aga õllekultuuri tekkimise võimaluse ideegi materdavad nad maatasa. Õlu peaks justkui seisma kaugel eemal üldisest ühiskonna käitumis- ja tarbimiskultuurist. Seda peaks vist jooma ainult maapoe ees, soojalt ja otse pudelist. Väljaveninud dressides ja ise pohmellis. Kritiseerijate arvates käivad kõik, kes iial õlut joovad, oma ihuhäda rahuldamas ainult põõsastes või vastu majaseinu.

Kahju, et oleme nii silmakirjalikud ja kitsarinnalised. Kahju, et meil on kultuurist nii kitsas arusaam. Kultuur on meil kõikjal ümberringi: ärikultuur, poliitiline kultuur, tootmiskultuur, teeninduskultuur jne. Ja ka tarbimiskultuur. Ja siis on muidugi kultuur selle sõna tavakasutuses koos kõigi kaunite kunstidega.

Kuidas jäite rahule möödunud Õllesummeriga?

Õllesummeriga jäin väga rahule. Korraldaja on aastate jooksul ennast tõestanud kui üks professionaalsemaid üritusekorraldajaid. Kuna ürituse nimes on sees sõna „õlu“, siis millegipärast teeb see ühiskonna antud ürituse suhtes väga tundlikuks, kohati isegi põhjuseta vaenulikuks. See seab ka korraldajatele väga kõrged nõudmised ja taseme lati. Õllesummer on vist ainuke üritus lauluväljakul, kus ma näen nii linna kui ka riigi kõigi ametkondade kontrolle, sealjuures tervete brigaadidena. Võibolla ei ole nad aastatega korraldajate võimetes ikka veel selgusele jõudnud, võibolla kardetakse just selle ürituse puhul erakorralisi ekstsesse. Aga võib ka olla, et see üritus samal ajal kõigile neile kontrollidele tegelikkuses meeldib.

Kõikides riikides ja kultuurides on omad õlle- ja veinifestivalid. On ka kangema alkoholi tarbimisega seotud üritusi. Alkohol on kogu oma sortimendiga esindatud kõigis Eesti kultuuritemplites, teatrites jm. Õlu ja kerged alkohoolsed joogid on saadaval enamikul Eesti kultuuri- ja suveüritustel. Alkohol on esindatud nii presidendi vastuvõtul kui ka sportlaste autasustamistel. Ei ole aus vaenata ainult üht üritust. Aga eks igaüks peab ikka oma koormat ise kandma. Nii ka Õllesummer. Ja suurte tegijate peale vaadatakse alati erilise tähelepanuga, imetlusega ja samas ka suure kadedusega.

Sellele vaatamata on Õllesummer suutnud hoida nii tarbimis- kui ka teenindamiskultuuri festivalil paljuski kõrgema kui enamustel Eesti suveüritustel. Järjest enam on festivali rõhk nihkunud heale muusikale, erinevatele esinejatele ja eriprogrammidele. See on kontseptsionaalse vaidluse koht, kus võib arutleda – kas lihtsal rahvapeol, mis Õllesummer olla võiks, peab esinejate kaskaad olema nii kõrge tasemega. Õllesummerile peaks tuldama eeskätt mõnusat suvemeeleolu nautima, sõprade ja tuttavatega kohtuma, midagi head sööma ning jooma ja juttu ajama. Muidugi peab olema võimalus laulda ja jalga keerutada. Võibolla saaks selles asjas olla lihtsamad ja see teeks ka ürituse kulud ning hinnad soodsamaks. Praegu arvavad korraldajad, et ainult väga head esinejad tagavad vajaliku rahvamassi ja kulutuste katte sellisele suurüritusele. Olgu öeldud, et Õllesummer on eraettevõtmine, mis pole kunagi riigilt, linnalt ega fondidelt toetust saanud.

Miks nii vähe väikeõlletootjaid esitles end Õllesummeril?

Suurtootjate arenguvisioonidest ja üldse suuremast üleilmastumisest saan ma hästi aru. Palju toota ja müüa on alati odavam. See teebki väiketootjate ja väikeõllepruulide elu ja võitluse (võistluse) eeskätt majanduslikult raskeks. Paljudele isegi võimatuks. Et õllepruulimisega siiski tegelda, peab evima meeletut energiat ja kirglikku missioonitunnet. Tarbija tegelikult ootab ja vajab seda. Iseasi, kas nii väiksel turul kui Eesti ainult missioonitundest ja kirest piisab. Loodetavasti jõuavad Eestisse siiski järjest enam ka moodsad ja tänapäevased väiketootmisseadmed, mis ei ole nii kallid nagu suured tehaseseadmed. See võimaldab järjest enam nn restoranide-õllekodade tekkimist. Nii nagu see on näiteks Tartus Püssirohu keldris ja Tallinnas Beerhouse'is. Arvan ja usun, et neid minipruulikodasid tuleb tasapisi järjest juurde. Esialgu nendesse linnadesse ja kohtadesse, kus on suurem turistide vool. Neil on uudishimu maitsta kohalikku õlut, mis võib isegi olla veidi kallim, kuid on see-eest ehe ja elus. Carlsbergi ja Heinekeni saab juua üle maailma ka muul ajal.

Millist õlut ise eelistate?

Õllesortides mul kindlat eelistust ei ole. Joon seda suhteliselt vähe. Kõige rohkem meeldib mulle lahja – 2-3% kangusega – õlu. Muidugi reisidel proovin alati ära kohalikud õlled. Eestis eelistan meie eestimaiseid õllesid, olgu see suuromanik siis kes tahes. Tundub ikka kuidagi oma – kui tead, et oma Eestimaa inimesed on seda oma kätega teinud.

Küsis Indrek Veiserik

Jaga |