Ülestõusmispühal tähistame armastuse tegu

Mõned inimesed on küsinud, et mis pidupäev on Suur Reede ja ülestõusmispühad? Kauplused ei reklaami, erinevalt jõuludest, ülestõusmispühade väljamüüke pool aastat ette. Ka meie vastlapäeva (kannatusaja eelpäeva) tähistamine ei saa ligilähedalegi näiteks lõunamaade sambakarnevalile. Palmipuudepüha ajal mõned eidekesed küll müüvad tänavate ääres pajuoksi. Poodides aga on mingeid plastmunasid,  mida pühade auks kuhugi riputada või kellelegi kinkida. Suur reede aga tekitab paljudes pigem kõhedust, sest see püha on seotud hukkamispaiga ja surmaga. Pealtnäha on see kõik igav...

Võiks ju kiigata kirikutesse, vaadates, mis seal ülestõusmispühade ajal toimub. Ka seal pole midagi põnevat. Kirikutes räägitakse üksnes, et muiste keegi mees oli surnud ja sellega olla ta lunastanud inimkonna. Ilmselt polnud neil vanasti õiget telerit, muidu nad oleksid teadnud, et kui superkangelane parajasti maailma päästab, siis taustaks peabki mõnikümmend tuhat kahejalgset otsa saama.

Palun vabandust, aga kirjeldasin eelnevalt liiga paljude inimeste argipäeva ja nende kujutlust ülestõusmispühadest.

Mis mõtet on rääkida suurtest pühadest, kui paljud meist on kaotanud nii pühaduse kui ka pühitsemise mõtte ja tee? Selle asemel igatsetakse „keemilist paradiisi“, mida on võimalik omandada raha eest. Ja lunastuse asemel otsitakse unustust.

Ehk peaksime siis argipäeva võtma sellisena, nagu ta on, ja lohutama ennast, et tõelisele usklikule polegi seda välist kära-müra vaja. Tee Jumala juurde leitakse ju vaikuses. On igaühe oma asi, kuidas ta teada saab, et keegi tema patud on ära kandnud.

Selles väites on päris lihtne kokku leppida, sest individualism on tänapäeva Eestis moes. Elustiil „Ära sina sega mind ja mina ei sega sind“ tundub vähemalt ajutiselt sobivat meie igapäevaellu. Aga maailm muutub järjest ümmargusemaks. Kahjuks jääb vähemaks ka neid varjupaiku, kuhu oma murede ja rõõmudega peitu pugeda.

Ülestõusmise sõnumit alustab ingel Uues Testamendis sõnadega: „Teie ärge kartke!“ Meie kaasaegsed sõnumid kõnelevad paljuski aga hirmudest. Igaühel meist on omad hirmud, aga nüüd: „Teie ärge kartke!“ Edasi ütleb ingel neile, kes Ristilöödut hauast ja selle juurest otsivad: „Teda ei ole siin!“ Jeesust ei ole enam selles ega üheski teises hauas.

Kristlusel ei ole pakkuda ühtki mausoleumi, kus kasvõi kondikest oma Õpetajast saaks kummardada. „Ta on üles tõusnud!“ jätkab ingel. See on meie pidu, kus igaüks rõõmustab oma oskusele ja traditsioonile vastavalt. Aga puudutamata ei jäta see kedagi.

Ülestõusmispühal me ei tähista lihtsalt ühe tähelepanuväärse ajaloosündmuse järjekordset aastapäeva, vaid igikestvat ristisurmast ülestõusmist „meie eest“, aga samavõrd ka „minu eest“ ja „minu pärast“. Rist, haud ja ülestõusmine ei olnud „ajaloo kurbloolus“, vaid Jumala, meie Isa, armastuse tegu. Nii ei saada ingel naisi haua juurest mitte kloostrit ehitama või oma saladust peitma. Ta saadab nad teatama, et Jeesus on üles tõusnud, nii nagu tema seda oli rääkinud. Ja kui Jeesuse jüngrid olidki alguses lukus uste taga „kartuse pärast juutide ees“, levis rõõmusõnum hiljem ometi maailma, kus miski ei saanud seda peatada.

Soovin, et ka meie rõõmuhüüdeks oleks: „Kristus on üles tõusnud ja elab!“ Olgu see meie vastus pimedale kannatusele. Sest kannatus on alati pime, enne kui ta saab kirgastatud.

See on meie püha kiriku ja meie eneste õnnelik tunnistus: „Tõesti, Ta on üles tõusnud!“

VILLU JÜRJO

EELK Narva Aleksandri koguduse õpetaja

Jaga |