Pühaduseteotaja sovetlikus paradigmas. VLADIMIR-GEORG KARASSEV-ORGUSAAR 75

REIN VANJA,      13. detsember 2006


14. detsembril 1931 Tallinnas sündinud juubilar on lõviosa senisest elust veetnud Pariisis. Siiski on kõiki ta ettevõtmisi juhtimas pühendumus Eestile.


Vähemalt kümnendi kestel tundis meie filmikunst teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas aga kasvu- ja õpiaastaile Venemaal, kuhu ta pärast isa surma viidi. Hilisem ja vaevu küll viljatum aeg vabas maailmas taastas mehe õige nime ja kinkis meile Georg Orgusaare näol hea raadiopublitsisti, kelle anne lammutada kommunismivalesid oli maagiline ja tegi tema raadiovestetest midagi, mida ringhäälingus harva juhtub – kultusobjekti.
Vabadusraadio – Vaba Euroopa Raadio vahendatud esinemiste ületamatu raadiopärasus annab ühe kindla seletuse, miks ta Eestis nii suure menu võitis, ehkki tema vestesarju pidanuks olema mitte üksi summutamise, vaid ka eetriea pikkuse poolest raske jälgida. Ta saadete mõjust rääkis seegi, et aastal 1985 ajakiri „Eesti Kommunist" tituleeris Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare "kodumaa reeturiks".

Nimelt oli mees vahepeal, pärast filmitöökeeldu Tallinnas, teinud valiku priiuse kasuks paguluses. Ta palus mais 1976 poliitilist varjupaika Prantsusmaal ning jätkas seal tegevust nii publitsisti kui ka filmikriitikuna. Prantsuse üldsuse abil nõudis ta oma pere õiguste jaluleseadmist enesega liitumiseks. Abikaasa Ene ja 9-aastane poeg Tarah lasti vabaks alles viie aasta möödudes.

Viktor Kingissepast "Eelkäija"

Juba Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures tõsielufilme luues oli ta vaaginud möödaniku seoseid olevikuga. Ajalugu ja kirjandust õppinuna ning Nikita Hrushtshovi poliitilise sula aegu Moskvas kinematograafiainstituudi läbinuna, andis ta aastast 1966 tõhusa panuse Eesti filmiellu. Ta aitas elavdada filmikriitikat Eestis, olles siinse kultuurilehe esimene koosseisuline filmikriitik, kuigi aeg ei andnud siis võimalust ütelda täiega välja seda, mida ta tegelikult mõtles.
Filme tehes sai südameasjaks Eesti ajalugu. Tema meelisteema näis rahvuskommunismi paleustega igati sobivat. Nii lõi ta esiteks dokumentaali "Eelkäija" (1967) Viktor Kingissepast. Tegelikult kõneles see aga eesti revolutsionääride traagikast. Arvestades juubilari hilisemat raadiotööd, mis algas 30. märtsil 1981 nekroloogiga vangis hukkunud vabadusvõitlejale Jüri Kukele, tuleks eriliselt märkida filmi "Pööripäev" (1968) Eesti võimuhaardest aastail 1939–1940 ja selle tegelikku pealkirja "Inimmassid ajaloo mängukannina". Seesama ainevald kajastus juubilari hilisemais raadiovesteis koondnime all "Mõtisklusi ja tähelepanekuid...". Osa neist trükkis Eesti Rahvusfond – pidades silmas mugavat kodumaale toimetamist – taskuformaadis raamatuiks.

Eessaare Aadust "Lindpriid"

Kui mitte varasemast, siis tagantjärele-tarkusest on kindlasti selge, miks ta filme anastatud Eestis keelustati. Ka suurtööks kujunev neljatunnine mängufilm, Eessaare Aadu aineil põhinev "Lindpriid", ei saa kompartei juhtkonna käest esitusluba. Esiteks (1969) jääb see Eesti Telefilmi intriigidevõrku ega pääse siis enam ka parteiveteranide hukkamõistust.

Eksistentsialistliku linateose filmirullid määrati aastal 1971 riiulile seisma ja kästi mõne aja pärast sootuks hävitada.
Kolleegide abiga õnnestus film aga päästa ning 18-aastase hilinemisega Eesti TV kaudu ka laiema üldsuseni tuua. Veebruaris 1989 jõudis film Eesti televaatajani. Samal aastal linastus see ka Pariisis Vabaduse Ekraanide festivali raames, tähistamaks Suurt Prantsuse Revolutsiooni. Kahtlemata olid "Lindpriid" omagi ajal euroopaliku filmikunsti läve ületamiseks valmis, aga…

Rubladega nõukogude süsteemi vastu

Väliselt on film improvisatsiooniline etüüdikogumik, mille kompositsioon koos teema ja vormi kriipiva sobimatusega mõjuvad kummastavalt. Lugu ise viib meid Eesti Vabariigi algaega. Otsingulise värskusega jälgib film nelja üheküla-inimest, nende saatust ja valikuid. Koorub paralleele ristiusu sünniajaga. Eesti punaringkond on justkui algkristlaste jälitatav kogudus kusagil Rooma impeeriumis. Tööliskeldris peetav koosolek meenutab piiblitundi kaasaja lahkusuliste palvemajas. Kommunistide ninamehe hüüdnimi on Papp, kes leiab varjupaiga Kaarli kiriku tornis. Tema surm sarnaneb Lunastaja omaga. Tal on ka oma jüngrid, Juudas ja Maarja...

Mida siis linateose autor oma empaatiavõime sügavust kinnitava filmitööga saavutas? (I) Ta suutis Eessaare Aadu "Linnupriidesse" kätketud eksistentsialismi alged ideoloogiaprii täiuseni viimistleda, millega (II) muutis filmi sovetlikus paradigmas seda enamaks pühadusteotuseks. (III) Sest teosest sai mitte üksi radikaalne katsetus, vaid (IV) ka esimene professionaalne autorifilm eesti mängufilmide reas. (V) Karassev tõestas ühtlasi tõelise filmikunsti mõttetust Eesti NSV-s!

Kuid peale novaatorluse, suurte massistseenide ja esimest korda Eestis otseheliga filmitud linateose – oli see arvuka loomerühmituse kauakestnud töö vili, kuhu lõppude-lõpuks maeti ka hiigelhunnik rublasid. Eesti parteitegelaste raevu võib isegi mõista! Kas ka andestada?

Eesti Telefilmi (50) ja Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare (75) juubeliaasta puhul linastusid "Lindpriid" taas sel kevadel Eesti Filmi VIII Päevadel. Eestis on piisavalt põhjusi olla tänulik juubilarile ja loota kauaoodatud taaskohtumistele sünnimaal.




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)