Noored isamaa eest!

ALARI VAINOMEES,      13. november 2002


Eesti poliitikat iseloomustab püüd monopoliseerida ja vastandada teatud väärtushinnanguid. Kahjuks on seda tehtud ka isamaalisuse ja aadetega. Seepärast alustasime juba eelmisel aastal ja jätkame nüüd loengusarjaga "Isamaa eest". Arutleme homse üle, unustamata eilset.

Mitmed Keskerakonna juhtfiguurid olid omal ajal laulva revolutsiooni eestvedajad. Just neid inimesi ja teisi tänaseid otsustajaid ootame sellel loengute ja ürituste sarjal osalema ning noortega mõtteid vahetama .Sest ärgem unustagem aateid! Püüame seda tänastele noortele ikka ja jälle meelde tuletada.
Tänased tudengid näivad olevat liialt tihti takerdunud igapäevaelu keerdkäikudesse. Ühiselamute üürihinnad on üle mõistuse kõrged ja toimetulekutoetuse maksmisega on pidevalt probleemid. Vahel tundub mullegi, et nende murede kõrvalt ei jää õieti õppimise tarvis aegagi, veel vähem on aega tuhnida "ajaloo prügikastis". Kuid loobudes minevikust loobume me millestki hoopis olulisemast - me loobume oma juurtest, oma isamaast.
Eesti poliitikat iseloomustab püüd monopoliseerida ja vastandada teatud väärtushinnanguid. Kahjuks on seda tehtud ka isamaalisuse ja aadetega. Mina arvan, et ühiskond ei ole nii must-valge, nagu mõned poliitikud seda paista lasevad. Isamaalisus, aated ja patriotism on Eesti riigi kandev alustala. Isamaalisus ei ole seotud varandusliku seisuse, vanuse või poliitilise kuuluvusega. Selle sõnumiga jätkamegi sel aastal eelmisel aastal alustatud loengusarja "Isamaa eest". Eilne päev ei tohi unustuse hõlma vajuda.
Viimase aja kultuurielu suursündmuseks on olnud kahtlemata kõigi aegade kalleima Eesti filmi esilinastus. "Nimed marmortahvlil" koputas üle pika aja kõikide eestlaste südametunnistusele. Meile tuletati meelde, kelle vere hinnaga võideti kätte see üürike ajahetk, mida Eesti Vabariigiks nimetatakse. Oli ka aeg! Ütleb ju vanasõnagi - kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Arvan, et Euroopa Liidu lävepakul on sobiv aeg möödanikku vaadata ja mäletada.
"Nimed marmortahvlil" on omamoodi rahvusliku mälu ja südametunnistuse taassünd, seda eriti noortele, kelledest paljud on liialt noored, et mäletada elu enne laulvat revolutsiooni. Mind pani see film mõtlema. Miks tänapäeva noored niivõrd vähe isamaaliste väärtuste üle arutlevad. Me vaatame palju homsesse, kuid tundub, et eilne päev on justkui unustusehõlma vajunud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)