Mida rääkisid surevad luiged?

Marga Tiitus,      15. veebruar 2006



Kui sain teada kõigist neist inimestest, kes välismaalt kohale sõitsid,et aidata õliseid linde, kõigist nendest, kes lisaks oma ajale ja rahale tõid kaasa oma ainuõige suhtumise, põhimõtted ja emotsionaalse intelligentsuse, sain veelkord kinnitust selle kohta, et peale N.Liidu lagunemist oli Eesti astumine Euroliitu ainus võimalik õige samm. Eks, kodukupja piits lööb valusamini kui kauge saksa sund, kellel aeg-ajalt võib esineda humanistlikke hetki või kelle perekonnas võrsuda küll altruistlik, kuid armastatud laps. Olen kindel, et kui piirid poleks lahti ja info ei leviks, oleksid surevad linnud tunnistatud enesestmõistetavaks paratamatuseks,lausa normaalseks inimeksistentsi osaks ja vajalikuks igapäevaseks mittemärkimisväärseks ohvriks. Juba praegu, hoolimata teistsuguse suhtumise kohalolekust, kostis küünilisi, haiglaseid ja lauslolle arutlusjorinaid, mida ajalehed ka ära trükkisid ja raadio edastas, teemal: kas ikka peab aitama linde, kui inimesed seisavad vaestesupi järjekorras? kas aulid, keda Eesti vetesse ilmub tohutu hulk, on liigina väärt päästmist, kuna asurkond ju säilub jne. Emotsionaalne debiilsus on meie ühiskonnal raske rist kanda. See on justkui vähk, mis väärarenguga rakud hullunud kasvamise nimel surub igasse elundisse ja lõpuks hävitab kogu organismi, sellesama, milles ise parasiteerib. Matslikule jõhkrale ahnusele, enesetähtsustamisele ei ole võimalik selgeks teha, kuidas tõesti hooliv ja säästev suhtumine elavasse muudab maailma talutavaks, vähendades meie eksistentsiaalseid hirme kaudsel teel, pannes otsima ja leidma uusi suundi vastukaaluks pragmaatilisusele, mis kord ka end kindlalt tundvad nn. "tugevad" haledalt niuksudes kellegi tahte ja hoolivuse või hoolimatuse alla painutab, sest eks saabu ju igale oinale kord mihklipäev. Kes kord saavad tunda,mida ise kultiveerisid.
Tänu Jumalale nende inimeste ja nende tõdede eest,kes meie maanurka toovad oma värsked ja lohutavad suhtumised.Ja pange tähele,seda tegid nad lindude pärast. Sest
nemad teavad, et valu,ahastus ja hirm on kõigil ühine, olgu see looma, inimese või jumalapoja ahastus. Armastust ja valu tunneb kõik elav. See on ühine, väärib austust ja hoolimist. Ainult seda mõistes ja tunnetades on võimalik inimeseks saada ja inimesena areneda. Kõik muu, kuidas me seda ka ei ületähtsustaks,o n vaid igapäevane enesepettus, põgenemine teadasaamise eest.
Jah, aga millal astub Euroopa oma sammud selles suunas, et reostusi üldse mitte tekitada? Et likvideerida põhjused tagajärgede asemel? Siin nende inimeste heast tahtest vist ei jätku? Ehk oleneb see hooliva mõtteviisiga inimeste hulgast? Ja huvitav oleks avalikkusel kuulda üle hulga aja ka seda,kuidas lahenesid vaidlused ja millised otsused vastu võeti ühepõhjaliste tankerite Eesti vetes sõita lubamisest, mille üle kunagi nii palju lühiajalist kära tekitati?



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)